Täpselt samuti kui sada aastat tagasi, ei osanud nüüdki keegi oodata massilisi rahva väljaastumisi valitseva režiimi vastu. Praegu ignoreerivad Vene võimud täielikult opositsionäär Aleksei Navalnõid, keda riiklikus televisioonis isegi ei mainita. Kuid Navalnõi on saanud väga populaarseks tänu korruptsioonijuhtumite uurimisele, mida ta kajastab internetis. Kuna internetti kasutavad Venemaal ennekõike noored, siis pole ime, et just nemad vaimustuvad Navalnõi ettevõtmistest kõige rohkem.

Klassikaliseks plakatite ja kõnedega demonstratsiooniks on praegusaja Venemaal praktiliselt võimatu võimudelt luba saada – eriti kui meeleavaldust korraldab opositsioon, kes tahab selle teha kesklinnas. Kuid Navalnõi pakkus 26. märtsil huvitavat lahendust: korraldada protestimarss hariliku jalutuskäiguna kõnniteedel. Sellega ajas ta närvi politseinikud, kes pidasid sel päeval kinni ka juhuslikke möödakäijaid, demonstreerides sellega kõikide Venemaa uute keeldude täielikku jaburust. (Tõsi, selliseid „jalutuskäike” korraldati ka näiteks 2012. aastal, aga toona ei lõppenud need nii vägivaldselt.)

26. märtsi meeleavaldusest saigi opositsiooni suurim väljaastumine pärast 2012. aastat, kui valijad kogunesid hulganisti protestima riigiduuma valimistulemuste võltsimise vastu. Ent nüüd ilmnes kaks väga tähelepanuväärset uut tegurit.

Esiteks ei osalenud varasemates protestiaktsioonides nii palju noori. Navalnõi tahtis pühendada tänavameeleavalduse korrumpeerunud peaministrile Dmitri Medvedevile, kuid teema osutus palju laiemaks. Selgus, et Venemaa noored ei usalda praegusi võime üldse. Ajaloolane Igor Kljamkin võrdleb noorte meeleavaldusi nendega, mis leidsid aset perestroika ajal, kui noored väljendasid samuti massiliselt oma usaldamatust valitsuse ja ametliku kommunistliku ideoloogia vastu.