Vahur Afanasjev: Vanadus on surnud, elagu elu!
Mul pole õrna aimugi, mida tähendab vanadus tegelikult. On hirmsaid hetki. Näiteks kui avastasin, et nahk mu kolm aastakümmet kreemitamata kätel kisub pärgamentjaks või kui kehvas valguses ei saa hästi pihta, kas juuksed meelekohal on pleekinud või, appi-appi, ilmub juba halli. Aga see on kõik tühiasi.
Kui nooruseid on mitu, siis – kui vanaduse mõistet veidi julgemalt kasutada – on ka vanadusi mitu. Esimene vanadus jõuab kätte kahekümnendate eluaastate tagumises pooles. Keha pidavat siis ka enam-vähem täis olema kasvanud. Kui säärane täiskasvanud keha täis joota, võivad tekkida melanhoolsed hetked. Kuulad Neil Youngi pala kullast südamest („Heart of Gold”), „... ja ma jään vanaks,” laulab Neil ning sulle tundubki, et nõnda, hakkab pihta. Neil laulis pala linti 1972 ehk kahekümne seitsme aastaselt. Praegu, 2012. aastal, rokib Neil, nii et tuli taga ja hallid juuksed lehvivad. Millest me üldse räägime?
Tont teab, mitmes noorus
Paljud muusikud teadupärast ei ela esimest vanadust üle. Jimi Hendrix, Janis Joplin, Jim Morrison, Kurt Cobain, Amy Winehouse... Paljud inimesed, keda olen tundnud, lähevad selles vanuses loppi. Mehed kasvatavad õllekõhud, üleöö ilmub kuklasse läikiv kosmodroom ja lõua alla rasvasäästud. Ma olen eluaeg ülekaalus olnud, aga miskipärast jäin kahekümne seitsme kandis heast peast kümme kilo kergemaks, ilma trennita. Vedas.
Pelgasin, et äkki läheb asi kriitiliseks, kui jõuan Kristuse ikka, saan kolmekümne kolmeseks. Et peaks nagu midagi ära tegema. Keegi juhtis sünnipäeval aga tähelepanu, et kuule, sul on valesti meeles: kolmekümne kolmeselt oli Kristusel kõik juba tehtud, jäi veel korra ristil rippuda ja valmis. Mul langes kivi südamelt. Tuleb välja, et kuna üleliia pole tõmmelnud, ei pea suureks finaaliks ristile ronima. Rahu on majas nende 27 ja 33-ga, võib edasi elada.
Millal on vanadus käes? Mitmed mu sõbrad on neljakümne piiri ületanud. Midagi hullu pole nendega lahti. Kui juhtud olema muhe muusik, jõukas ettevõtja või kuulus kirjanik, ei arva isegi keskkooliplikad, et nelikümmend on mehele palju. Endast lugupidaval naisel, kui pole just füüsilist viga, on selleks ajaks laps või mitu, ning tavaliselt annavad järglased siis juba piisavalt hingamisruumi – on aega teiseks nooruseks.
Ja viiskümmend? Mitu tuttavat jõudis tänavu selle arvuni. Taas – hullu ei midagi, pigem parim loomeiga. Kui tervis alt ei vea, on teotahtelised viie- ja kuuekümnesed suutlikumad kui kahe-kolmekümnesed. Nende kasuks töötab elukogemus. Meie kandis kipub seitsme-kaheksakümne juures tervis alt vedama, kuid vaadakem raudseid härrasid ja daame läänes. Pealt kaheksakümnesed Warren Buffett ja George Soros on endiselt tüüri ja Leonard Cohen mikrofoni juures. Me kõik oleme näinud peamiselt pensionäridest koosnevaid lääne turismigruppe Tallinna vanalinna treppidel kablutamas nagu gasellid. Kas nad on vanad? Vist küll. Aga vanurid? Kindlasti mitte.
Asjad pole siiski üleliia hästi. Nõnda nagu vabadusega tuli ainult õhkõrn suhkruvatt, aga pudrumäge ei tulnud, nii ei luba tulevik minuvanustele üleüldiselt rammusat pensioni ega sellega kaasnevat turismi. Seoses rahvastiku vananemise ja töökäte nappusega ootab juba minu põlvkonda vilets vanaduspõlv. Rahvatervise võime ehk kepikõndides ja salatit järades korda saada, aga majanduslikult on lood haprad. Lääneriigid püüavad asja parandada võõrtööjõuga. Kohtusin mõne aja eest türklastest ettevõtjatega, kes ütlesid, et nemad ongi uus Euroopa. Komplimentidega üle ei pingutatud. Meil on neid tarvis, et oma kondid väärikalt eest koristada ja Euroopa Liit viisakalt Ottomani impeeriumile üle anda.
See stsenaarium, paha lugu küll, pole sugugi ebarealistlik. Ma ise olen selles süüdi. Mitte üksi muidugi, vaid koos miljonite muude Kristuse-ealiste eurooplastega, kes pole vähemalt kolme last teinud. Kedagi või midagi on tõesti tarvis, kas siis võõrtöölisi või igakuist kohustuslikku grupiseksi lauluväljakul koos rasestumisvastaste vahendite keelamisega ja sõltumata ilmast.
Eideke ei ketra
Ma pensioni pärast väga ei muretsegi, see tuleb mul niikuinii nõnda pisike, et pean vanuigi oma pangakonto ees leegikest hõõgutama, rahalaevale pärikurssi osutama. Ehk siis jama lugu küll, aga tööd tuleb teha. On keegi välja arvutanud, mitu last peab tegema, et ilma töötamata toime tulla? See on retooriline küsimus, isegi allegooria. Ei ole piisavat hulka, kui just eluplaaniks pole lastetoetust kurgust alla lasta ja kiirelt kasti pugeda. Varsti pole lastetoetusi kah kuskilt võtta, kui tööd ei tehta.
Ja lolli tööd pole tarvis teha. Loll töö on see, mis toob vähe sisse ja nõuab palju rügamist. Plass lugu küll, aga lolli tööd ei tehta ainult riigiametis, vaid massiliselt ka eraettevõtetes.
Üks vastik asi on selgemast selgem: mingit vanadust minu põlvkond endale lubada ei saa. Ei mingit härmalõnga, ei mingit eideke-ketrat. Uusi töökäsi on vähe ning võõrtöölisi, kelleta me ilmselt toime ei tule, ei õnnestu samuti täiel määral orjadena tarvitada, nagu lääne kogemus näitab. Laulgu Neil Young vanal plaadil vanaksjäämisest pealegi, ise töötab ta aina edasi, kuni mootor tuksub.
Kaks moraali veel. Esiteks ei ole asjalood ses mõttes üldse päris pahad, et tegutsemine saab elu jooksul inimese harjumuseks. Käed rüpes istudes muutume nukrameelseks. Aga palun, demograafilistel põhjustel jääme surmani vajalikuks. Teiseks – vanaduspuhkus ja pensionäride kruiisid, nagu näeme läänes, ei ole minu põlvkonnale võimalikud. Seepärast osta odavam parsa, jäta uusim elektrovidin poodi ning puhka nüüd ja kohe. Vanadus on surnud, elagu elu!
Vahur Afanasjev, kirjanik
