Keskerakond toetab vene keele laialdasemat kasutust avalikus halduses, kuigi esialgu on jutt tõesti marginaalsetest muutustest. Kodakondsuse küsimuses nõustuvad Keskerakonna eestlased samuti venelastest parteikaaslastega. Ajaloost eelistavad kõik pigem vaikida. Yana Toom tõlgib oma välispoliitilised seisukohad ilusti eesti keelde, neid sugugi eestlaste jaoks ilustamata. Ta tahab värvata ka eestlased oma maailmavaadet toetama.

Toomi välispoliitilised seisukohad kattuvad suures ulatuses Venemaa ametlike seisukohtadega. Ta mudib neid vaid natuke, et kohandada neid Eesti oludele paremini vastavaks. Näiteks kommenteeris ta, et USA vägede toomine Eestisse aitab tõsta vaid siinset sündivust, üritades nii lüüa eesti meeste kõige valusama koha pihta ehk hirmutada, et tulevad välismaa sõdurid ja võtavad eesti naised ära.

Ka Edgar Savisaare lõpuni toetamise taga oli ilmselt Toomi soov laiendada oma toetust Keskerakonna eestlaste seas, kellest paljude jaoks jäi Savisaar lõpuni kangelaseks.

Pole siiski selge, kui edukas saab olla Toomi katse oma maailmavaadet ka Keskerakonna eestlaste seas levitada. Hoolimata kõigist oma hilisematest sammudest sai Savisaar alati viidata oma tegudele taasiseseisvumise ajal. See ühendas teda paljude vanemate Keskerakonna toetajatega. Toomil pole sellist lugu, lisaks ei muutunud Savisaar kunagi nii avalikult kremlimeelseks kui Toom praegu on.

Paistab, et Savisaare lahkumine ja Jüri Ratase valimine Keskerakonna esimeheks ei lõpeta konflikti erakonnas. Peale kaotust Jüri Ratasele jätkas Toom Ratase legitiimsuse õõnestamist, lisaks jätkas ta aktiivselt siseopositsioonina käitumist, eriti just välispoliitika küsimustes.

Välispoliitikast on kujunemas Keskerakonna eestlaste punane joon. Nad on juba andnud venelastele järele peaaegu kõiges, Eesti senise välispoliitika jätkamine on viimane, mis aitab neil püsida Eesti poliitika peavoolus. Küsimus pole vaid selles, et enamik Keskerakonna eestlastest juhtpoliitikuid toetab senist läänemeelset kurssi, Yana Toomi välispoliitika ülevõtmise korral muutuks Keskerakonnal ilmselt ka võimatuks valitsuses püsimine. Toomi ei paista see huvitavat, teisi keskerakondlasi aga küll.

Toom pole näidanud end vähimalgi määral kompromissivõimelisena. Ta on valmis oma eesmärkide nimel lõputult rabelema, aga ta pole valmis tegema ühtegi sisulist kompromissi. Paradoksaalsel kombel mõjub see tema eesmärkide saavutamisele halvasti, sest tema oponentidel pole mingit põhjust talle pakkuda komromisse, mida ta niikuinii vastu ei võta.

Keskerakonna eestlastest poliitikutel pole mingit põhjust tõsiselt näiteks hallipassimeeste õiguste, venekeelse koolihariduse ja vene keele laiema kasutusvõimaluse eest võidelda, sest niipea, kui nad on need eesmärgid saavutanud, tuleb Toom ja hakkab kogu oma energiaga Eesti välispoliitikat lammutama. Siis ei saa enam välistada ka Keskerakonna lagunemist, sest kompromissiruumi on välispoliitikas vähe.

Muidugi teevad Keskerakonna eestlased enne valimisi suuri sõnasid venelastele oluliste teemade lahendamise kohta. Kui tulevad aga koalitsiooniläbirääkimised, saavad venelased jälle vaid palukesi, kusjuures Keskerakonna eestlased saavad kõiges süüdistada koalitsioonipartnereid. Just kodakondsuse ja teiste venelastele oluliste teemade osas jalgade järele lohistamine võimaldab Keskerakonna eestlastel Toomi vähegi kontrollida, sundides teda tegelema nende teemade ja mitte välispoliitikaga. Pole lihtsalt mõtet teha järeleandmisi inimesele, kes omalt poolt pole ühekski kompromissiks valmis.

Toomi võitlust Keskerakonna juhtkonna vastu vaatavad pealt teised vene poliitikud. Enamik neist mõistab, et poliitika on kompromisside kunst, aga teha ei saa nad midagi, sest Toom neist kõigist oluliselt populaarsem. Osad Keskerakonna venelased on välispoliitilistes küsimustes läänemeelsemad kui mõned Keskerakonna eestlased, aga muidugi ei saa nad seda eales avalikult tunnistada, sest nende valijad ei andestaks seda neile.

Yana Toomi võitlus Keskerakonna juhtkonna vastu on alles algamas. Ilmselt kestab see veel pikalt.