VAHUR KOORITSA AUTORIKÜLG | Rumalate ratsionaalsus ehk Miks valivad kibestunud inimesed äärmusparteisid

Väärtushinnangutest sõltub, kas kulutada raha üksikemadele või kirikutele, kas lubada homoabielu. Neid küsimusi ei saa ratsionaalselt lahendada.

Mõnikord läheb inimestel halvasti. Tihti on see nende enda süü. Kes jätab kooli pooleli, peab enamasti leppima viletsama töökohaga. Kes ei suuda luua peret või seda hoida, peab taluma üksindust. Kui 35-aastane inimene võib veel minna tagasi kooli, luua pere ja saada lapsi, siis 50-aastase inimese jaoks on need uksed juba sulgunud. Kui ta on teinud valesid valikuid, tuleb veeta järgnevad aastakümned lootuseta paremale tulevikule, pea täis mälestusi võimalustest, mille ta ise mööda lasi. Kibestumus on kerge tulema.

Sellises olukorras inimesel on emotsionaalselt raske endale tunnistada, et nooruses jäi oma laiskusest korralik haridus omandamata ja seetõttu tuleb kogu elu viletsat tööd teha. Samuti on raske endale tunnistada, et ta kohtles oma kunagisi kallimaid halvasti ja seetõttu pole nüüd elukaaslast. Lapsed ei helista, sest kui oli õige aeg, ei viitsinud lapsevanem nendega mängida.

Enesekriitika asemel valivad paljud hoopis teiste süüdistamise. Ilmselt teab igaüks mõnda eakamat inimest, kes on vanuse kasvades vaid kurjemaks muutunud ja näeb igat teiste viga, ent mitte ühtegi enda oma.