Viimane võis vahel ka asja ette minna. Kuid telefoni viimane sõna võeti paljudelt jõuetutelt uhkustajatelt tänaval „sõprade“ jõuga ära, võlaomanikule jäi võibolla aastateks kohtutäituriga suhtlemise ja nälgimise rõõm. Inimeste lollus tekitas sotsiaalala ja psühhiaatria professionaalides abitust ja võimetust – mitte ainult abituse ja võimetuse tunde. Kuidas sa aitad inimest, kes ise end ei aita ning kelle aitamiseks on vaja nii aega kui raha, mis kumbki peab inimesel endal olema, kui ta soovib mõnusid nautida või arsti juurde minna?

Kui viipekaardid samasugusele rahvale kätte jagatakse, läheb lahti nende varastamine. Varastatakse, kuid ka võetakse irvitades jõuga. Nendega minnakse suurde poodi ja lehvitatakse järjest läbi kõik viis kassat, siis minnakse järgmisse. Kolmest Rimist või Selverist piisab, et kaart oleks tühi juba õhtul pärast töövõimekaotuspensioni laekumist. Vaegurist-naabrist joomasõbra või ka lausa lihase vanaema mureks jääb, kuiviisi ta järgmise kuu pensionipäevani elus püsib.