Valdar Parve: Rahastatav erakond – mis see selline on?
Et eestlane põeb tõbe, mille tunnuseks on seadusekeelendite sissetoomine tavakeelde ja oma arusaamise seeläbi halvendamine, siis on partei “halb määratlus” mittetulundusühinguna hõivanud ka Eesti avalikkuse.
Partei puhul ei tähenda “halvasti määratletud” mitte definitsiooni (mis annab objektist “partei” väärpildi samas mõttes nagu 2+2 =7), vaid seaduses esitatud partei määratlus ise loob partei. Järelikult, mis sellele määratlusele (mida ma nimetan halvaks määratluseks) ei vasta, see ei ole partei!
Ma ei vaidlusta, et teatava hetke seaduseandja tahe oli selline kui on praegune seadus. Ent kahtlen, kas tollane seaduseandja kuigi selgesti teadis, mida ta tahtis. Sest see, mida ta tahtis, oli see, et Eestis tohivad olla ainult liikmeparteid . Valijaparteisid, huviparteisid, teemaparteisid ja programmiparteisid ei ole seadusega ette nähtud, isegi kui õigusteadlane loeb meile Eesti seadusest ette lauseid, mis lubavad tõlgenduse, et on võimalikud huviparteid ja programmiparteid oma “maailmavaadetega”. (Mis see “maailmavaade” niisugune veel on?)
Tõestuseks tsiteerin: “Erakond on mittetulundusühing. … Erakonna liikmeks astumisele, samuti väljaastumisele ja väljaarvamisele kohaldatakse mittetulundusühingute seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. … Erakonna liikmete nimekirja peab erakonna juhatus kohtu registriosakonna juures. … Kohtu registriosakond märgib erakonna liikmete nimekirja liikmelisuse lõppemise…”
Demokraatlike esinduskogude valimise hallidel aegadel tuli saadik oma ringkonnast oma valijate soovide buketiga, mida ta ei pruukinud kanda kusagil mujal kui vaid omas peas, ja konvendis (nt riigikogus) ta istus sellega kas paremale või pahemale saalipoolele kokku teiste saadikutega, kes talle sümpatiseerisid. Mõningate hääletuste järel oli näha, kes moodustasid partei (st hääletasid ühte moodi).
Praegus-Eestis kirjutavad isegi avalikult tarkadeks peetavad isikud, kuidas parteidistsipliin kammitseb saadikute vaba mõtet ja isepäisust! Kuniks liikmepartei mall on seaduse poolt ainuvõimalik parteiehituslik mall, ei olegi muud kui kummitempleid loota.
Huviparteisid ei saa samuti olla
Olin Leipzigis, kui 300 tuhat suud skandeeris: “Wir sind das Volk!” Eestis võime olla rahvas, aga rahvaparteid Eestis õiguslikult olla ei saa. Eesmärk, milleks rahvas rahvaks ühineb, möödub, või rühmitub rahvas teiselaadselt ja teise eesmärgi ajel ümber ning eilne “rahva liige” otsustab homset üritust kõrvalt kaeda.
Protsess on dünaamilisem kui liidrite ja Eesti kohtute kiiruslik suutlikkus seadusejärgselt toimida.
Huviparteisid samuti Eestis olla ei saa. Ühel kodanikul võib olla mitu huvi ning nende esindamiseks on ühest huviparteist vähe. Keda segab, kui ta on kolme huvipartei liikmeks? Valimiskasti juures on tal niikuinii üksainus hääl.
Liikmepartei on liikmete arvu läbi justnagu muskelpartei: millisel on rohkem vormilisi liikmeid, sellel julgem avalikkuse ees kehutada ja kenitleda, et “just meie oleme parim”. See nakkab ning seeläbi neil näkkab. Nad loovad suure liikmetearvuga näivust, et nende liidrid parteisaadikuist ministreina on enam legitiimsed rahvaesindajad kui kaks korda väiksema liikmetearvuga partei ministrid.
Lubad praeguste erakondade kõrvale huvipartei (nt majaomanikud), teemapartei (nt rohelised), programmipartei (nt ortodoksid) ja liikmepartei (nt “reformi” partei või keskpartei) suurus ühtäkki kuhtub.
Eeldus, et praeguse Eesti erakonna iga liikme huviks on saada võimule ja tegelda ühiskonna poliitilise elu, majanduselu, hariduselu, tervishoiu ja kultuurielu ümberkorraldamise või vähemalt juhtimisega, on eos vale. Kuid sellest valest eeldusest lähtudes on Eesti rahvale “antud” erakonnaseadusele järgnevaid parteilisust reguleerivaid seadusi, nt “Avaliku teabe seadus …§ 28. Teabevaldaja kohustus teave avalikustada … 28) erakondade liikmete nimekirjad”.
Inimeste äramärkimine parteilisuse järgi
Enamuses Euroopa riikides on seadusega keelatud mitte ainult parteiliikmete nimekirjade avaldamine, vaid ka eraisiku parteilise eelistuse avaldamine ilma tema enda loata. Parteilisuse, nagu ka religioosse kuuluvuse jätmine eraasjaks on tähtis juba kasvõi julgeolekukaalutlustel. Pearätikandjad kuuluvad ortodokside parteisse, ükskõik kas nad sinna kuuluvad või mitte, st kas nad on sellises parteis kirjas kohturegistris peetava liikmetenimekirja järgi või ei. Pruunsärklaste või mustsärklastega sama lugu.
Inimeste äramärkimine parteilisuse järgi on täpselt niisama tülikülvav kui nende rassidesse jaotamine füüsilise antropoloogia tundemärkide järgi. Mõtelge Ida-Virumaast, kus kooli direktor on keskerakondlane ja õpetaja isamaalane või vastupidi. Jutt, et vaenamine seadusevastane, on sooja õhu vool ja ei midagi enamat!
Kui avaliku teabe seadus kuju oli võtnud, kirjutasin Saksamaale ja vastuseks sain, et “meil Saksamaal saab partei liikmete nimekirja avaldaja kohtu poolt nii suure trahvi, et tal igaveseks kaob isu seda veel kord proovida”. Avalikud on partei poolt valitud esindusisikud, aga sedagi mitte ööpäevaringselt, vaid vastuvõtutundidel ning teatavail kellaaegadel telefonitsi.
Pole niisiis raske järeldada, et Eesti erakonnaseadus ja avaliku teabe seadus on selleks, et suured parteid saaksid valimistulemustele lisaks veel ka šantažeerida arapoolseid seadusekuulekaid eestlasi, et need, kel siiski ka veidi poliitilist närvi, liituksid just suurearkondadega. Ja nendega kui vennaskondadega: “Vaadake, kui tuntud isikud meie erakonda juba kuuluvad!” - tõrjumaks nende nõudlust teema, huvi ja programmi järele. “Kuidas!” - hõikab seepeale tõsiusklik parteilane, “meie erakonnal ju on programm! Ja milline veel!”
Ta ei saa aru, et see, mis järjekorras koolid katuseid vahetama pääsevad ja kas lapsetoetuseks saab 25 või 52 eurot, ei ole programmipartei programm, vaid rühm taktikalisi lauseid, vahel ka valimisratsu kannused, kuna programmilisteks on küsimused, kas kommunist võib loobuda kogu maailma proletaarlaste ühendamisest kapitalismi kukutamise nimel, muhameedlane anda järele pangakasumi mittevõtmise küsimuses ja isamaalane taluda hiinalinna tekkimist oma kodulinna.
Jah, mul on ka positiivne programm
Erakonna liikmete arv vaadeldaval aastal on nii suur, kui on nende inimeste arv, kes on jooksval aastal erakonna üldkogu toimumise ajaks teinud oma panga-arvelt rahaülekande erakonna panga-arvele. Seega on erakonna liikmete arv loomuldasa kõikuv suurus!
Samal ajal nihkuvad praegused erakonnad liikme-erakonnist huvierakondluse ja teemaerakondluse suunas. Loosung: “Meiega võidad!” kaotab tähendust ja asemele astuvad küsimused avalikest hüvedest ja kas Eestis kulutatav elekter peab olema Eestis toodetud elekter või mitte ning kas vaktsineerimine on ravimeditsiini osa ja haigekassast makstav või avaliku tervishoiu osa ja kas kohaliku omavalitsuse või isiku enda poolt makstav.
Ette pandud viisil erakondlaste arvestuse pidamine ei ole teab mis kunst. Võib näha ette inimesed kas riigikontrolli või justiitsministri ametkonnast, kelle poole pöördutakse õigustatud huviga, saamaks teada, kas nt riigihanke võitja on poliitiliselt angažeeritud.
Need, kes avaldavad soovi olla erakonnaga seotud, võtta osa erakonna koosolekuist ja vahest ka valimise protseduuridest (mil määral, see jäägu iga erakonna sisemise otsustuse asjaks!), kuid ei ole suutelised erakonna kasuks raha maksma, võiksid saada erakonna toetajaliikme aunimetuse. Faktiliselt on ju nii, et ainult need (tegelikult vaid osa neist!), kes kandideerivad valimistel, moodustavad erakondlaste selle osa, kes on huvitatud võimu teostamisest selles mõttes nagu seda vääralt eeldab praegune erakonnaseadus ja tema järel avaliku teabe seadus.
Loomulikult ei saa seda, mida soovin ja soovitan, viia läbi erakondade toppimisega mittetulundusühingute jäika ja parteise mõtte seisukohast sobimatusse vormi.
Demokraatia on meetodiks, kuidas isikud vabalt võisteldes inimeste häälte pärast vabadel valimistel saavad juhiks. Kitsamas mõttes on partei üks rühm, mille liikmed tegutsevad koos võimu saamiseks. Laiemas mõttes aga see rühm pluss rühm neid inimesi, kes aitavad esimeseks nimetatud rühmal võimu saada. Seega, laiemas mõttes on iga annetaja partei liige. Aga kui annetaja annetab praegusel viisil määratletud parteile, ja olemata kohturegistri järgi mõttes partei liige, edeneb sellest hoolimata mõne riigiettevõtte nõukokku, siis ta de facto on erakonna liige.
Tsiteerin professor E. Loone loengut J. Schumpeteri demokraatiakäsitusest: “Nii nagu kaubamaja ei iseloomusta müüdavate kaupade tootjanimetused, nii ei iseloomusta parteisid printsiibid.”
