Mitmekümneaastase hoolitsematuse ja kütmatuse tõttu on Tõnissoni maja puitkonstruktsioon hallitusist ja muudest seentest ning bakteritest läbi kasvanud.

Nende arvu ja liiki ei tea praegu keegi. Nende kindlakstegemine uurimistööga on võimalik, aga see ei muuda põhilist asjaolu, et nende mikroorganismide eemaldamine sellest hoonest ei ole kahjuks tõenäoline ilma seda maja maani ja veel madlamale maha lammutamata ning uuest materjalist üles ehitamata.

Kui säherduse rekonstruktsiooni tulemusena kerkib see sama maja, siis kindlasti ei ole ilus Tartu vähimatki võitnud, sest Tõnissoni elumaja on viimane monstrum. Kui niisugune ja nii vana maja lihtsalt renoveerida, siis säherduste vanade inetute majade võlu peitub nende ajaloolises kujunemises ja ajaloolistes ehitusmaterjalides. Ajalooväärtusena, olemasolevate seinte püsti ja lagede rõhti jätmise korral jääb see maja püsivalt ja möödumatult nende inimeste tervist kahjustama, kes seejärel temas elu- või töökoha leiavad.

Seda kahjustavat toimet on raske registreerida ning see ei pruugi avalduda ei ühe ega ka mitte kahe aastaga. Ent on üsna kindel, et pärast säärast renoveerimisest, millega jäetakse Haava 7 olulised konstruktsioonielemendid ära põletamata, on see maja üsna paratamatult säärane, et kui sesse majja asub astmaatiku-allergiku kalduvustega elanik, siis ta lõppudelõpuks niikuinii viiakse kord kiirabiga kopsukliiniku intensiivravi palatisse.

Inimkatseliselt – asu sisse ja hakka seal elama - saab teha katseliselt kindlaks ajaloolise maja inimorganismi kahjustava toime.

Mõnemilligrammmise arstirohu sissevõtmist meditsiinilise uuringu käigus reguleerib seadus ja seda valvab inimuuringute eetika komitee. Grammide ja võibolla ka kilogrammide loodusmürgi sissehingamine kõdumajas on praeguseni seaduse poolest vaba!

Kui rajada sesse majja pealispindse renoveeringu järel muuseum ning tuua seda teenindama museoloogid (põhimõtteliselt on neid võimalik värvata mitteallergikute seast – probleemi sedaviisi mõneks ajaks ära peites) – see on nende inimeste vastu julm ja ebamoraalne isegi sel juhul kui ei nemad ega nende tööandja ole kirjeldatud probleemist sõnagi kuulnud (ja isegi kui nad jälgitavas tulevikus silmanähtavalt haigeks ei jää!). Tervisedendajad ju on kahjuohust kuulnud, linnavalitsuse ametnikud peavad olema kuulnud ja ehitusjuhid samuti.

Õigupoolest hakkab õnnetus peale juba sellest hetkest, kui maja päästmise enda tööks konkureerinud ehitusfirma saadab suveks tööd otsinud õpipoisid väikese palga eest ja nõrkade individuaalsete kaitsevahenditega majja lammutama ja selle maja seente eoseid sisse hingama. Kusjuures ei ole teada, millised kaitsevahendid üldse on küllaldased, tagamaks ohutu paarinädalase viibimise selle maja õhustikus, kõnelemata pooleaastasest remondiperioodist. Pole ka teada, kas selle maja seentest põhjustatud kopsupõletik, mille lammutaja-mustatööline märkamatult sisse hingab, üldse on väljaravitav. (Loom, kes saab kopsu-aspergilloosi, hädatapetakse.)

Läheksin libedale ja ka pikale, kui hakkaksin ehitusala ebaprofessionaalina vaagima Haava 7 seinte, lagede ja põrandate väärindamist praeguses kohas. Nii Tallinnas Nõmmel kui Tartus on vanu maju, mis on käinud ühelt omanikult teisele, sest allergilisel inimesel võimatu neis pikemalt elada. Seene-eoste allrgeenid tungivad mõnes majas niiskest keldrist eluruumi koguni läbi 15 cm paksu betoonpõranda ja tammeparketi. Betoon, aga ei kaitse! Jah, nii see on. Seenetanud puitseinu ajalooliselt õilsa lubikrohviga krohvides loodaks muu hulgas ka sobiv sööde majavammile.

Ka parima tahte ja kultuurilembuse puhul ei ole mõtet mitte iga ajaloos suurt osa täitnud ehituskehamit muinsuskaitse lipu all ka peale viimast hingetõmmet alles hoida.

Kui rohi läheb taas roheliseks ja puud ajavad lehed välja, siis on mõistlik kutsuda kohale Vabariigi President koos prouaga, Mart Laar, Tunne Kelam, Trivimi Velliste, fotograaf, praost, linnapea, EÜS ja laulukoor. Kangutada akendelt sinna aegade vältel naelutatud lauad ja plekid, pidada peiekõned, pildistada põhjalikult ja anda see maja mullale, kuhu ta juba ammu kuulub.

Tõnissonide vahmiili mälestuseks aga ehitatagu vastselt renoveeritud Anna Haava 1 teisik. Sest et see Tõnissoni maja Haava 1 on ju üks kõige ilusamaid Tartu maju üldse.

Olemasolevast aga tehtagu suure ilusa maja 1:2 vähendatud hoovimajake, kus süütud lapsukesed saavad peitust ja luuremängu mängida, sisenev täiskasvanu aga on sunnitud mineviku ees pea langetama.