Valdo Randpere: Alkoholipoliitika algab kodust, mitte bensiinijaamast
Alkoholi tarbimine peaks selle laiapõhjaliselt koostatud poliitikadokumendi järgi jääma püsivalt alla 8 liitri absoluutset alkoholi elaniku kohta aastas. Valitsusleppe kohaselt tõstetakse tubaka ja alkoholi kättesaadavuse vähendamiseks järjekindlalt aktsiise (sel aastal 15%) ning seatakse sihiks vähendada Eesti alkoholi- ja tubakatarbimist aastaks 2030 võrreldes tänasega poole võrra.
Tuginedes Konjunktuuriinstituudi poolt avaldatud andmetele näeme, et alkoholi tarbimine on 2007 aasta 12 liitrilt elaniku kohta on langenud 2015 aastaks alla 9 liitri elaniku kohta. Võib ju silmamoondusena öelda, et oleme olnud edukad, kuid avalik debatt meetmete üle, mis vähendaks liigtarbimist ja vähendaks alaealistele alkoholi kättesaadavust, on igati asjakohane. Küsimus on, millised sammud toimivad?
Kui alkoholi üldise kättesaadavuse osas on Eesti liberaalne - 100 000 elaniku kohta on Eestis 195 kange alkoholi müügikohta, Soomes 6,5, Norras 5,1 ja Rootsis 4,5 - siis miks on meie alkoholi tarbimise kogused enam vähem sama suured kui Põhjamaades? Lugedes uudised põhjakaldalt, siis Soome riik on oma alkoholipoliitikat liberaliseerimas. Lihtsalt keelud ja käsud ei mõju.
Mida muuta alkoholipoliitikas?
Kui jätta kõrvale töö - ja terviseministri poolne kohmakus eelnõu algatamisel (eelnõu valmis kiirkorras poliitilise käsuna mitte tavapärase analüüsi ja kaasamise põhimõtteid järgides) ja debati avatervitusena Eesti ettevõtjate mõrvariteks tembeldamine, siis usun, et sellest eelnõust on võimalik leida parim võimalik osa, mis reaalselt ka toimib (jäägu siinkohal poliitikavaatlejate hinnata, kas valitud vormi järgi tahtis minister Ossinovski tegeleda siiralt alkoholipoliitika või lihtsalt poliitikaga).
Alaealistele alkoholi kättesaadavuse piiramiseks tuleks võimaldada kontrollostude tegemist. Eks läbi aegade ole ikka mõne vanema koolivenna abiga õllepudel poest kätte saadud ja selge signaal poemüüjatele on kindlasti asjakohane. Mõistlik mõte.
Üldise kättesaadavuse vähendamis osas poes alkoholi paigutamine eraldi aladele on kindlasti ratsionaalne - makaronide vahel ei pea alkohol olema. Samas nn. "riiklik nõue" eraldi vaheseinte ehitamiseks tundub olevat ebaproportsionaalne. Täiendavad investeeringud sellesse maksavad ju lõpuks kinni inimesed läbi teiste igapäevakaupade kallinemise. Teine probleem on siin see, et väiksemates maapoodides ei ole füüsiliselt võimalik seda teha ja see seab ohtu nende eksisteerimise üldse.
Idee tanklates alkoholi müügi keelamiseks on üht ettevõtlusvormi selgelt diskrimineeriv ja küllap on minister Ossinovski selle välja käinud vaid piirangumeetmete kvantitatiivsuse suurendamiseks. Kui eesmärgiks on liigtarbimise vähendamine ja noortele kättesaadavuse vähendamine, siis tanklate juures olevate mugavuspoodide klientideks kumbki viidatud sihtrühm pole. Põhjus on väga lihtne - alkohoolsete jookide hinnatase tanklates on keskmisest oluliselt kõrgem.
Liberaalina olen küll skeptiline erinevate reklaamipiirangute toimimise osas, kuid niipalju kui on ka ettevõtlusorganisatsioonid avalikult deklareerinud, et ühine arusaam alkoholi välireklaami ja elustiilireklaamide keelamiseks, alkoholireklaamides hoiatuste selgemaks määratlemiseks on olemas.
Loodan, et nii valitsuses kui ka riigikogus toimub teema ümber kaine ja ratsionaalne debatt. Lõpuks on ikkagi parim relv alkoholiga võitlemisele inimeste ja ühiskonna hoiakute muutus ning tarbimiskultuuri areng. See kõik hakkab peale igaühe kodust ning seal antavatest eeskujudest mitte faktist, kas tanklas müüakse õlut või mitte.
Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et ma ei ole kunagi oma vanemaid ebakainetena näinud. Samast vaatepildist on minu suhtes ilma jäänud ka minu lapsed. See on minu arvates oluliselt tõhusam pedagoogika, kui ükskõik milline riigi sunniga tagatud käskude-keeldude rägastik.
