Valdo Randpere: Jaak Joala „Suveöö“ on parim laul, mida Eurovisionil kunagi ei esitatud
Arne Oidi „Suveöö“ Jaak Joala esituses on minu arvates parim laul, mida Eurovisionil kunagi ei esitatud. Samamoodi nagu Cliff Richardi lauldud „Congratulations” on parim laul, mida Eurovisionil esitati, aga mis seda lauluvõistlust ei võitnud, vaid teiseks jäi.
Võitjaks tuli samal aastal Hispaanlaste “La, la, la”. Või oli see “Bla, bla, bla“. Kas keegi mäletab seda laulu? Vaevalt küll. Inglased olid enne 1968. aasta Eurovisioni nii kindlad Cliffi võidus, et arutelu käis ainult teemal, et kes peale Inglismaad teiseks tuleb. Võta näpust.
Minu jaoks on just see laul esimeseks mälestuseks Eurovisionist. Oli muidugi sügav nõukaaeg ja Eesti osalemisest sellisel võistlusel võis ainult unistada. Tegelikult ei võinud ka unistada. Küll võis pisut ümberehitatud teleka abil Soome kaudu aimu saada, mis muus maailmas toimub. Ja siis oli veel Luksemburgi raadio, mis mängis muusikat enam-vähem vahet pidamata.
Nooremad lugejad arvavad nüüd, et ma olen puhta lolliks läinud – miks ma ometi Youtube'i ei kasutanud. Kujutage siis endale ette, et ainult mõnikümmend aastat tagasi oli aeg, kui välismaale sõita ei saanud ja välismaa muusikat kuulata eriti ei tohtinud. Youtube'i asemel oli Notube. Ja internet polnud veel täis saanud. Sest sedagi polnud. Küll aga oli olemas venelaste sõjatehas Dvigatel ja selle ühiselamu Lasnamäe veerel. Selle elanikel oli suveti kombeks kõik aknad pärani lükata, ise madrusesärgi väel aknalaual lösutada ja kusagilt toa sügavusest täie rauaga mängida just Cliff Richardi ja Tom Jonesi plaate. Kust need plaadid sinna ühikasse said, pole aimugi. Mingit seaduslikku võimalust selleks igatahes nõuka ajal ei eksisteerinud. Mina olin sel ajal pisike tatt, kes oma õnnelikku lapsepõlve nautis ning ühtlasi oma esimesed muusikaelamused sai. Siiamaani on meeles.
Aga kuna eestlased on ikka olnud laulurahvas, siis hakati meilgi korraldama oma lauluvõistlusi. Toonaseid olusid arvestades igati ägedaid ja läänelikke. Ja eks siis kohalik publik katsus niivõrd kuivõrd objektiivselt hinnata, et kas meie parimad laulud ja lauljad oleks ka näiteks Eurovisionil laineid võinud lüüa. Mõned laulud oleksid kindlasti olnud tegijad ka tolle aja Euroopas. Mitte igal aastal ja mitte liiga paljud, aga mõned siiski. Seesama „Suveöö“ näiteks.
Üks asi, mida enamus Eurovisioni vaatajaid ära unustab on see, et võistlevad laulud, mitte lauljad. Muusikamaailma suur probleem on alati aga olnud just see, et häid lauljaid on rohkem kui häid lugude kirjutajaid. Nii et kui me tagantjärele tarkusega proovime oma toonaseid laule võrrelda Eurovisioni omadega, siis oleks minu arvates suurimad võimalused seal läbi lüüa olnud Arne Oidil ja Rein Rannapil. Võib-olla ka Kustas Kikerpuul ja Uno Naissool. Lauljatest kindlasti Jaak Joalal ja Ivo Linnal. Kusjuures Ivol õnnestus aastaid hiljem Eesti eest Eurovisionil võistlemas käia ja koos Maarja-Liis Ilusaga 1996. aastal Priit Pajusaare „Kaelakee hääl“ Oslos viiendale kohale laulda. Super tulemus ja super laul.
Mul on väga hea meel, et Eestis on Eurovisioni lauluvõistlus nii populaarseks saanud, et sellele laulu valimiseks on vaja korraldada poolfinaale ja finaalkontsert koguni Saku Suurhallis. Mäletan hästi, kui veel kusagil kümmekond aastat tagasi korraldati eelvoor Telemajas ja stuudiot kaunistasid enamasti mingid kalavõrgud ja suur kogus tossu. Seda viimast lasti stuudiosse hästi palju, et varjata kogu ürituse armetust. Sain sel ajal üsna sageli juhuslikult Pirita Selveris kokku Juhan Paadamiga, kes toonast Eesti eelvooru korraldas. Õiendasin ta kallal iga kord, et tuleks asja suuremalt ja uhkemalt teha, vaadaku Juhan kasvõi Rootsi poole. Rootsis korraldatakse tänapäeval neli eelvooru, siis veel üks lohutusvoor ja siis finaal. Juhan vastas alati, et selline asi ei tuleks Eestis kõne allagi. „Rootslased on Eurovisioni usku,“ ütles ta. Ja siis tuli Heidy Purga, nimetas asja ümber Eesti lauluks ja mõne aastaga jõudiski see üritus sinna, kus ta praegu on. Mis tõestab ainult seda, et kui unistada võimatust, siis saavutab kõik.
Mul on südamest hea meel selle üle, et Eestis on tänapäeval väga palju häid lauljad, veidi vähem häid heliloojaid ja paar muusikaüritust, mis siinsetele talentidel silmad särama löövad. Superstaari saade ja Eesti Laul on omavahel sümbioosis andnud meie andekatele muusikutele võimaluse, millest, nagu juba öeldud, mõnikümmend aastat tagasi ei tohtinud isegi unistada. Hoian omalt poolt kõigile teile pöialt ja laulge siis nii ägedalt, et mõni praegune teismeline teid ka viiekümne aasta pärast mäletaks.
