Valdo Randpere: loodetavasti ei jõua vaktsiinieksperimendid Eestisse
Lugesin eile YLE kaudu Eestisse jõudnud uudist selle kohta, et soomlased usuvad, et neil on COVID-19 vastane vaktsiin peaaegu valmis, aga Soome valitsus on selle suhtes leige ja et rahvusvahelised farmaatsiahiiglased tahavad ainult kasumit teenida. Aga Soome teadlased tahavad teha tasuta vaktsiini ja kuna see on tasuta, siis ei näe kasumiahned rahvusvahelised ravimiettevõtted sellist vaktsiini atraktiivsena.
Kogu jutt kõlab liiga ilus, et olla tõsi. Õnneks selgub uudist lugedes, et skeptiline pole ainult mina, vaid ka Soome riik ja ravimitööstus nii Soomes kui väljaspool.
Põhjuseid skepsiseks võib olla mitu, mulle torkab uudisest silma üks oluline detail. Uudisloo lõpuosas teatab üks vaktsiini arendajatest, et ta „loodab, et kõige aeganõudvam ja kallim arendusetapp, milleks on ulatuslikud inimkatsetused, võib suures osas vahele jääda“. Ta tunnistab, et mis tahes testimisfaasist möödaminemine suurendab võimalikke riske, kuid rõhutab, et vaktsiini väljatöötamine on põhinenud olemasolevatel ja kontrollitud andmetel. Selline suhtumine on üllatav. Seda enam, et lugedes sama uudist näiteks rootsikeelsest YLE portaalist, selgub, et selle vaktsiiniga pole isegi loomkatsetusi veel tehtud.
Maailmas on hetkel sadakond vaktsiini arendajat, kes on jõudnud mingi nimetamisväärse tulemuseni. Enne, kui vaktsiin kasutusele võetakse, peab see läbima loomkatsetused ning seejärel kliinilised katsetused inimestel. Inimestel katsetamine toimub kolmes etapis. Lihtsustatult eristab neid etappe omavahel katsetustesse kaasatud inimeste hulk. Katsetuste eesmärk on tagada vaktsiini turvalisus, määratleda vaktsiini õige doseerimine ning identifitseerida vaktsiini võimalikud kõrvalmõjud. Iga etapi tulemused tuleb dokumenteerida ja inimeste hulga kasvades erinevates katsetusfaasides mõõdetakse lisaks eelnevatele kriteeriumitele ka vaktsiini tõhusust ning otsitakse harvemini esinevaid kõrvalmõjusid, mis ilmnevad katsetustes osalevate inimeste arvu kasvades.
Valdav enamus vaktsiine ei jõua kunagi kolmandasse etappi, vaid ebaõnnestuvad juba varasemates katsestaadiumites. Hetkel on maailmas üks vaktsiin jõudnud katsetuste teise faasi Hiinas, kus vaktsiini katsetatakse 108 inimese suurusel grupil Wuhanis. Kaks vaktsiini on esimese ja teise etapi vahel (Saksamaal ja Suurbritannias) ning viis on esimeses etapis( USA-s ja Hiinas). Kaks vaktsiini on lähedal esimese etapi inimkatsetustele (USA-s ja Austraalias). Seega on kokku kaheksa vaktsiinikandidaati vähemalt esimeses etapis ja lisaks veel kaks esimesele etapile lähedal. Kõige realistlikumad ennustused viitavad valmis vaktsiini olemasolule ca 18 kuu pärast.
Maailmas väljaspool Soomet ja ka Eestit käib praegu intensiivne debatt teemal, kas üldse ja kui eetiline oleks lühendada erinevaid katsetusetappe ja muidu rangeid nõudeid nendele ning asuda kohe suuremahulistele katsetustele vabatahtlike osalejatega. Vabatahtlikest iseenesest puudust pole — ainuüksi USA-s on hetkeseisuga 15 140 inimest 102 riigist end vaktsiini arendamise kiirendamist toetava keskkonna 1Day Sooner veebilehel vabatahtlikuks registreerinud.
Aga riskid on suured. Vaktsiini, erinevalt ravimitest, manustatakse tervetele inimestele. Ravimite puhul, eriti kui on tegemist sureva patsiendiga, on meditsiinis riske võetud ja nende võtmine on tihti õigustatud. Kui patsient ilma ravimita sureb, siis on targem proovida teda päästa ravimiga, mis võib-olla aitab. Vaktsiiniga on riskid suuremad. Seagripi pandeemia ajal kümmekond aastat tagasi said just Põhjamaad — eriti Soome ja Rootsi — oma nahal tunda, mida tähendab nn prototüüpse vaktsiini kasutamine. Tulemuseks oli näiteks Rootsis ligi 500 lapse ja nooruki haigestumine muidu suhteliselt harvaesinevasse haigusesse — narkolepsiasse. Seda peetakse Rootsi ajaloo üheks kõige hullemaks skandaaliks ja mälestus sellest ei ole vähemalt Rootsis kuhugi kadunud. Küll aga tundub, et Soomes on tekkinud grupp teadlasi, kes vaktsiini arendades pisut nurki lõikaksid. Tänan, ei. Loodetavasti ei jõua sellised eksperimendid ega nende tulemused kunagi Eestisse.
Aga ühes asjas on Soome teadlastel õigus — kui vaktsiin maailmas tekib, siis ei jätku seda alguses kõigile. Suure tõenäosusega jaotatakse selle tootmine mitmetele tootmisüksustele ja firmadele, et vaktsiini kättesaadavust võimalikult kiiresti saavutada. Eesti võiks seetõttu juba praegu luua kontakte maailma suurimate ravimitootjatega — üsna kindel on, et mitmed neist hakkavad osalema vaktsiini tootmises. Vaktsiini jaotusskeemid on hetkel ettearvamatud, aga vaadates seda, mis toimub kaitsevahendite turul, siis võib ette ennustada tohutut rebimist. Eesti võib ju loota EL-i ühishankele, aga igaks juhuks võiks valmis olla ka plaan „B“. See võiks sisaldada nii kokkuleppeid suurimate tootjatega kui ka riikidega, kus on arvestatav võimekus vaktsiine toota — näiteks Rootsi, Taani, Saksamaa ja Suurbritanniaga. Ühtlasi hoiame pöialt, et tulevase vaktsiini globaalne kättesaadavus ei takerduks mõne riigijuhi „My Country First“ retoorikasse.
Valdo Randpere arvamus on avaldatud varasemalt tema sotsiaalmeedia kontol.
