Jüri Ratas saabus Stenbocki majja Foto: Ilmar Saabas

Lisaks ka raamatud Rootsi kuningatest ning Zlatan Ibrahimovicist. Paras supp, võiks esmapilgul tunduda.

Aga ükski raamat pole asi iseeneses. Küsimus on, kas ja mil moel suudame raamatutest loetut päriselus kasutada.

Machiavelli puhul on täiesti uskumatu, et pea 500 aastat tagasi kirjutatud raamat siini on ülimalt aktuaalne ja õpetlik. Soovitan seda soojalt kõigile broileritele ja ka vanad poliitkukkedele.

Alljärgnevalt teengi inspireerituna Machiavellist katse vastata küsimusele – miks Ratas ja Rõivas kohad vahetasid?

Jüri Ratase suur poliitiline karjäär sai alguse 2005. aastal, kui Savisaare juhtimisel Tallinnas valimised võitnud Keskerakond üksi linnavalitsuse moodustas. Edgar tegi linnapeaks senise abilinnapea Jüri Ratase. Kaks aastat oli Jüri Tallinna meer. Polnud üldse halb linnapea, kuigi kurjad keeled väitsid, et ta oli toonase majandusminister Savisaare käpiknukk. 2007 sai Savisaare aeg valitsuses otsa ja ta otsustas ise linna juhtima hakata. Nii saigi Jüri tööst lahti ja plaastriks haavale tegi Savisaar riigikokku suundunud Ratasest asespiikri. Jüri oli küll väga pettunud ja kuri, aga batjale vastu hakata ei söandanud.

Peitis okka oma hinges sügavale ja teenis edasi. Paar aastat oli rahu ja vaikust, siis aga hakkasid asjad juhtuma. Toimus idarahaskandaal, kus Savisaar jäi vahele venelastelt erakonna valimiskulude katteks raha nuiamisega. Jüri kohe selle skandaali alguses tegutseda ei julgenud ja see maksis talle toona erakonna juhi koha. Pool aastat hiljem, 2011. aasta augustis ta küll kandideeris Savisaare vastu, aga õige moment oli käest lastud ja Savisaar säilitas oma positsiooni.

Grupp rahulolematuid otsustas erakonna sees pisut mässata ja 2012. aasta kevadel keskerakonnast lahkuda. Nende hulgas pidi olema ka Jüri, aga viimasel hetkel tõmbas ta mässajatel vaiba jalge alt ära ja tegi hoopis diili Savisaarega. Diili sisu oli, et Ratas jääb erakonda ega võitle avalikult Savisaarega. Vastutasuks säilitab ta riigikogu asespiikri koha ning saab järgmistel Europarlamendi valimistel 2014. aastal Savisaare järel nimekirjas teise koha.

Seega oli Jüril sel hetke põhimõtteliselt Brüsseli pilet taskus, kuna Edgar oli nimekirja eesotsas ainult peibutuseks ega kavatsenudki Euroopasse kolida. Tegelikult Edgar täitiski oma lubaduse, aga siis tuli mängu must hobune Yana Toom, kes nimekirja viimaselt kohalt tõusis parima häältesaagiga esimeseks ja Edgaril ei onud enam millestki Jüri kasuks loobuda. Jüri jäi Eestisse ja otsis mingit soliidset väljumist poliitikast. Sest enam ei olnud ta keskerakonnas kroonprints, vaid jäi juba selgelt alla Kadri Simsonile, hiljem ka Mailis Repsile. Olümpiakomitee presidendi koht vabanes ja Jüri otsustas hakata Eesti sporti juhtima. Aga kuna Jüri enam sel hetkel Savisaare arvates teda ei ohustanud, siis andis Savisaar neil valimistel uisuliidu presidendina hääle hoopis Sõõrumaale.

Lisaks rääkis ta Sõõrumaa pooldajaks veel 6-7 vana sõpra ja sõltlast. Ratas kaotas Sõõrumaale ühe häälega. Tulevik paistis sel hetkel tume, aga varsti läks asi paremaks. Tulid presidendi valimised, tuli Savisaare poolt Repsi reetmine valimiskogus ja järsku oli Jüri jälle või sees. Simsonit ei aktsepteerinud Keskerakonna fraktsiooni venelased, Reps oli lapseootel ja Jüri oli järsku kõigiti sobiv kompromisskandidaat Savisaare vastu erakonna esimeheks kandideerimisel. Nii läkski ja Simsoni ning Repsi poolt kaetud laua sõi tegelikult tühjaks Jüri, kes varsti veeres vasakpöörde tulemusel Stenbocki poole.

Mida eelnev lugu meile näitab?

Näitab seda, et Jüri Ratas on Savisaare valearvestuste tulemus. Alates Jüri kõrvaldamisest linnapea kohalt kuni EOK presidendi valimisteni on Savisaar loopinud Jüri kodaratesse väikeseid kaikaid, aga ükski neist pole Jüri lõplikult kraavi surunud. Siit täiesti machiavellilik järeldus – kui tahad kedagi peksta, siis peksa nii kõvasti, et ta sulle enam kätte maksta ei jaksa. Poolik peks on nagu koolikiusamine, mis alati võib lõppeda sellega, et kiusatav kasvab kiusajast suuremaks ja maksab ise kätte.

Kui kogu lugu vaadata õigluse seisukohalt, siis tegelikult oleks minu arvates pidanud Kadri Simson olema praegu Keskerakonna esimees. Ma ei ütle seda ainult sellepärast, et Kadri toetab mind Reformierakonna juhatusse kandideerimisel. Jüri ei ole seda kohta ära teeninud, eriti kui mõelda tema diilitsemistele Savisaarega. Aga poliitika on harva õiglane. Loodetavasti sel laupäeval siiski on ja Reformierakonna esimeheks valitakse Hanno Pevkur.

Ruum sai praegu täis ja ma ei jõudnudki osani, kus kavatsesin analüüsida Machiavelli meetoditega, et mis siis ikkagi sai Reformierakonnale saatuslikuks.

Aga ehk saan selleks aega ning ruumi juba lähipäevil.