Palju keerulisem, et mitte öelda võimatu, on politseil avastada ja tõkestada selliseid atentaate, nagu pandi toime eile Stockholmis. Üksik usuhull, kes kaaperdas ainult mõni minut varem veoauto, sõitis jalakäijatele mõeldud tänaval täie hooga sisse kaubamajja. Praeguseks on teada, et tegemist on 39-aastase Usbekist pärit ja Rootsis elava 4-lapse isaga, kes tegeles ehitustöödega.

Lisaks tuli üsna äsja teade, et veoautost leiti ka lõhkeainetega seljakott.

Tagasi küsimuse juurde, et miks just need linnad, miks just Stockholm. Tõenäoliselt on terroristide peamine eesmärk tähelepanu saamine. Paraku on selge see, et iga terrorirünnak Euroopas saab tohutu tähelepanu osaliseks ja seda just taotletaksegi. Vaadates terroristide seisukohalt, ei tohiks neil Rootsi vastu mingit otsest põhjust agressiivsuseks olla. Vastupidi, Rootsi on aidanud sõjapiirkondadest põgenevaid inimesi vaata, et liigagi palju ega pole suutnud uusi tulijaid Rootsi ühiskonda integreerida. Ohumärgiks on muidugi olnud see, et Rootsist on lahkunud ISIS-e ridadess sõdima hinnanguliselt 300 inimest ja arvatakse, et kusagil pooled neist on tagasi Rootsi tulnud. Seega on potentsiaalselt Rootsis 150 treenitud tapjat, kes võivad olla ühiskonnale mingil hetkel ohtlikud.

Tõenäoliselt on Rootsi kaitsepolitseil päris hea ülevaade kõigist neist inimestest olemas ja tegelikult on räägitud päris palju ka sellest, et selline rünnak võib Rootsis aset leida. Paraku, nagu juba öeldud, välistada selliseid rünnakuid on praktiliselt võimatu.

Stockholmi peetakse maailmas üheks turvalisemaks linnaks. Ometi on seal ka varem toimunud rahvusvaheliselt suurt tähelepanu pälvinud rünnakuid. 1986. aastal lasti eilsest atentaadikohast vaid umbes 500 meetri kaugusel tänaval maha Rootsi peaminister Olof Palme. 2003. aastal pussitati lähedalasuvas kaubamajas surnuks Rootsi välisminister Anna Lindh. 2010. aastal õhkis enesetaputerrorist end praktiliselt samas kohas, kus eilne atentaat toimus. Tookord sai õnneks surma ainult terrorist ise.

Täpselt nädal tagasi käisin ise Stockholmis. Oli paar ametlikku asja ajada, aga pärastlõuna oli vaba ja jalutasin lihtsalt huvi pärast oma vanas kodulinnas ringi. Ilm oli ilus, päike paistis ja tänavatel palju inimesi. Stockholmi kesklinn on hetkel suhteliselt autovaba, kuna lisaks juba tavapärastele jalakäijate tänavatele tehakse suuri ümberehitusi linna kõige kesksemas liiklussõlmes Sergels Torgi ümbruses. Tänasin end mõttes ettenägelikkuse eest, et olin tulnud ilma autota, sest sellega liiklemine oleks olnud väga keeruline.

Lisaks andis jalutamine võimaluse palju paremini aduda Stockholmi meeleolu ja tunnetada suurlinna pulssi. Mäletan, et kui olin veel noor ja sattusin kusagile võõrasse linna, meeldis mulle lihtsalt istuda kusagile rahvarohkesse kohta ja vaadata mööduvaid inimesi. Vaatasin sama huvi ja uudishimuga seekord ka stockholmlasi.

Täitsa ausalt ja ilustamata – Stockholmis elavad õnnelikud inimesed. Igasugu rahvustest ja päritolu – aga kõik naeratavad ja rõõmsameelsed. Või peaksin äkki ütlema, et Stockholmis elasid õnnelikud inimesed.

Selge on see, et eilne rünnak on raputanud kogu Rootsit. Selge on ka see, et midagi see sealses ühiskonnas muudab. Muudab nii politseinike tööd kui inimeste suhtumist avatud ühiskonda. Loodetavasti suudab Rootsi jääda endiselt selliseks sõbralikuks ja hoolivaks ühiskonnaks, nagu mina seda mäletan eelmisest sajandist ja millist ma nägin veel ainult nädal tagasi. Nägin õnnelikke ja hirmuta elavaid inimesi täpselt samas kohas, kuhu eile sõideti sisse veoautoga eesmärgiga tappa.

Väga vilets tunne oli sellest kuuldes, väga vilets tunne on praegu Rootsist tulevaid uudiseid jälgides ja eriti vilets on mõelda, et tõenäoliselt ei jää selline juhtum viimaseks.

Valdo Randpere on elanud aastaid Rootsis.