Eks see teema üks haavas torkimine ole. Valga elanike arv on vähenenud, Nõukogude ajal oli siin peaaegu 19 000 elanikku, nüüd rahvastikuregistri andmetel 13 600 (2011. aasta rahvaloenduse andmeil on Valgas kõigest 12 261 elanikku – toim).

Inimesed kolivad siit ära?

Valga paistab mahajäetud elamispindade hulga poolest tõesti Eestis silma. Aga selle taga on kunagise Nõukogude sõjaväe ja raudtee mõju. Nõukogude ajal elas Valgas tohutu palju sõjaväelasi ja nende perekondi. Raudteel töötas 3000 inimest, nüüd on raudteele jäänud veidi üle saja töökoha. Nõukogude sõjaväelaste pered elasid mugavustega paneelelamutes. Kui nad lahkusid, kolisid inimesed ilma mugavusteta korteritest, vanadest puumajadest ja eestiaegsetest kivimajadest sõjaväelastest vabaks jäänud paneelmajade korteritesse. Ja need nii-öelda kõdumajad hakkasid pooltühjaks jääma. Inimene tahab ikka elada seal, kus on mugavam. Mäletan oma noorusajast, et Võru linnas oli Nõukogude ajal korteri leidmisega tohutult probleeme, eluasemeid nappis, aga Valgas oli kortereid piisavalt.

Ehkki kortereid oleks Valgas praegugi justkui ülearu, seisab linna arengukavas punkt, et tahetakse ehitada energiasäästlik munitsipaalmaja. Miks seda vaja on?

See, et Valgast lahkunud Vene sõjaväest nii palju kortereid tühjaks jäi, on löönud terve siinse korterituru paigast ära. Väga palju müüakse väga odavaid kortereid (praegu saab Valka osta näiteks 40-ruutmeetrise korteri 3150 euro eest, kolmetoalise 60-ruutmeetrise eest küsitakse 4500 eurot – toim). See annab turule signaali, et siinsetesse uutesse korteritesse pole vaja investeerida. Viimane uuselamu valmis Valgas viis-kuus aastat tagasi ja sellegi näol oli tegu Nõukogude ajal arstide majaks mõeldud hoone valmis ehitamisega. Aga probleem on see, et noored otsivad endale elamiseks kortereid, mida hetkel kinnisvaraturul ei pakuta. Esiteks tahetakse, et oleks üürikorter, omanikuks väga ei kiputa. Ja teiseks tahetakse, et oleks säästlik maja.

Nii et kui Valka tahab kolida noor spetsialist, näiteks arst, kes nõukaaegsesse paneelmajja korterit osta ja remontida ei taha, vaid otsib ilusat moodsat üürikorterit, siis tal valikut polegi?

Jah, hetkel nõutakse parema taseme kortereid, mida turul napib. Meil on kesklinnas palju eestiaegseid maju, mis seisavad ka sama hästi kui tühjalt. Ilusad, korralikud kivimajad, kolm-neli korrust linna peatänava ääres, kunagised kaupmehemajad, hoovi pool verandad, osas majades tegutseb allkorrusel kontor või poeke, aga ülejäänud maja on tühi. Nad on ka muinsuskaitse all. Nendesse majadesse saaks teha väga ilusad korterid, aga eraomanikel pole selleks motivatsiooni. Tabaksime kaks kärbest ühe hoobiga, kui õnnestuks käivitada programm, et rajame munitsipaaleluruume miljööväärtuslikesse hoonetesse. Praegu käivad paljud spetsialistid Valka tööle Tartust või mujalt kaugemalt.

Kas paneelmajades ollakse kimpus ka sellega, et inimesed on välismaale kolinud ega maksa kommunaalmakseid?

Eks ikka. Jäädakse võlgu, ära minnes ei peeta siinseid kohapealseid kohustusi millekski. Või siis tuntakse, et ollakse väljapääsmatus olukorras, võlg kuhjub ja siis otsustatakse välismaale minna.

Ja korter seisab, mööbel sees, maksed kuhjumas?

Arvatavasti see nii ongi.

Ja ühistu midagi teha ei saa?

Võlglaste probleem süveneb. Ühistul oleks vaja sellisel puhul ruttu tegutseda. Ühistu saab minna nõudega kohtutäituri juurde, et selline korter võimalikult kiiresti maha müüa. Aga tavaliselt pole ühistutel majanduslikku ja juriidilist kompetentsi selliste probleemidega tegeleda. Ühes kortermajas keerati tervel püstikul vesi kinni, sest võlgnikud olid sees. Nii said karistatud ka need, kes olid arved korralikult maksnud. Kui Eestis 1990-ndate algul kortereid erastati ja tagastati, loodeti, et vaba kinnisvaraturg lahendab kõik probleemid. See võib paika pidada kolmes-neljas suuremas linnas, aga väikestes linnades mitte. Tekivad võlgnikud, ühistud ei saa hakkama.

Mida teha majadega, kus elatakse ainult paaris korteris? Kui Ida-Saksamaalt koliti 1990-ndatel massiliselt Lääne-Saksamaale, hakkasid sealsed linnad tühje paneelmaju lammutama.

Hea meelega teeks siin ka sama. Linn uueneb kogu aeg nagu looduski – mingid asjad vajavad aeg-ajalt ikka lammutamist. Aga nad on eraomandis (erinevalt Eestist ei erastatud Ida-Saksamaal kortereid elanikele – toim). Oleme omanikega läbi rääkida püüdnud, et lammutada. Siin Lõuna-Eestis on mitu omavalitsust tahtnud tühje kortermaju lammutada, aga ikka mõni korteriomanik keeldub ja nõuab üle mõistuse suurt summat kompensatsiooniks. Selline tühjalt seisev omand on negatiivse väärtusega ja toob pigem kulu kui tulu. Samas, Eestis ei ole kinnisvaramaksu, maamaksu, mis omanikke sunniks maju mitte tühjana hoidma. Sa võid osta linna peatänava äärde krundi ja panna sinna kasvõi puuriida niisama seisma, midagi teha ei saa.

Selles linnas ei seisa tühjana üksnes kortermajad, vaid ka paljud äripinnad otse peatänava ääres. Kas elu hakkab väikelinnast lahkuma?

Omal ajal, veel 1990-ndatel ei suudetud ette näha, et kaubandus koondub marketi tüüpi keskustesse. Ka teised Eesti linnajuhid on vestlustes kurtnud, et peatänavad surevad välja, väikepoed kaovad. Eesti tarbija on väga pragmaatiline. Kui suur keskus pakub teisi hindu kui väike pood, läheb tarbija sinna.

Te ise olete Valgas sündinud. Viimase kümne aastaga on Valgast lahkunud ligi 2000 inimest. Kas teie pole tundnud ahvatlust ära minna?

Õpingute ajal elasin kolm aastat Tallinnas. Paljud, kes siit ära on kolinud, on öelnud, et ega neid seal mujal peale töökoha ja kõrgema palga miski ei köida, kogu aeg on mure, kuhu lapsed paned. Meil on elu sõbralikum, lasteaiakohtade puudust pole, kooli saab valida, huvialaringe on palju. Valga lapsed saavad käia lastemuusikakoolis, Läti-Valkas on koguni rokikool, kus käivad ka Eesti-Valga lapsed. Ja lastekunstikool, mille lõpetanud saavad Riia kunstiakadeemiasse lihtsustatud korras sisse! Omavalitsus pingutab, aga töökohti me luua ei saa, saame ainult bürokraatiat võimalikult lihtsustada. Aga ettevõtlikkus on koondunud suurtesse linnadesse. Ja nii ta vaikselt imebki meilt inimesi ära. Ainuüksi Tallinna tasuta ühistransport viis meie registritest ära 60–70 inimest.


KOMMENTAAR

Valgamaa alevik lammutab kortermaja

Juta Karpov

Hummuli vallasekretär

Hummuli vald Valgamaal alustas kaks nädalat tagasi ühe neljakorruselise kortermaja lammutamist. Tegu on esimese suure kortermajaga, mis Hummuli alevikku Nõukogude ajal üldse ehitati. Probleemid algasid ja elanikud hakkasid majast lahkuma, kui Hummulis lõpetati kaugkütte kasutamine ja inimesed pidid ise majade kütmisega tegelema
hakkama.

Praegu elavad maja endised asukad üle Eesti laiali, Hummulisse on jäänud neist umbes pooled. Ligi kümme aastat on hoone seisnud tühjana ja maja ehitustehniline seisund on pidevalt halvenenud.

Hoone on 32 korteriga vallasomand, millest 29 korterit kuulub füüsilistele isikutele, kaks korterit Hummuli vallale ja üks korter kohalikule ettevõttele. Kuna tegemist on vallasomandiga, siis kinnisvaratehinguid sai nende korteritega teha kuni 1. märtsini 2006.

Nüüd otsustas vald laenu võtta, et hoone lammutada. Lammutamine maksab ligi 29 000 eurot.

Ekspertiis on näidanud, et majakarbi terviklik rekonstrueerimine nii, et ta oleks tervikuna jälle elamiskõlbulik, maksaks 320 000 eurot.

Tegime tänavu veebruaris kõigile korteriomanikele ettekirjutuse, et nad maja ise maha lammutaksid. Sellele ei tulnud ühtegi reaktsiooni. Ainult paar inimest uuris, kuidas oma vanad asjad ja mööbel majast kätte saada.

Kas me ei karda nüüd, et mõni selle maja korteriomanik meid kohtusse kaebab? Eks natuke ikka, kuid vara omanikul on ka kohustused, mitte ainult õigused. Helistasime lammutustööde planeerimise käigus läbi nii palju inimesi kui võimalik, saatsime kirjad ja teavitused.

Praeguseks on maja katus juba maha võetud, paneelid on veel osaliselt püsti. Loodame, et maja saab lammutatud juuni alguseks.