Valimisvaatluse uurimus: mis on erakondadel liiga pikad, kes läheb seetõttu raisku, ent kes toob kastanid tulest?
Ehkki haldusreformil lasub nendes muutustes peamine „süükoorem“, ei ole see kandidaatide ja nimekirjade vähenemise ainus põhjus. Sarnaselt teistele Lääne-Euroopa rahvastele kaugenevad Eestis inimesed igapäevastest poliitilistest protsessidest. Lisaks kandidaatide vähenemisele kinnitab seda ka fakt, et Eesti erakondadel on üha keerulisem leida enda sekka uusi liikmeid ning kõikidel erakondadel välja arvatud Keskerakonnal ja EKREl on liikmete arv languses või selle kasv pidurdunud.
Sarnaselt mõne aasta eest peetud mitteametlike võistlustega suurima erakonna tiitlile, pingutasid praegu parteikontorid ja valimisliitude aktivistid võimalikult pika valimisnimekirja koostamise nimel. Erakonnad usuvad, et mida pikem on valimisnimekiri, seda parem on valimistulemus.
Valimisvaatluse liikmed Priit Kallakas ja Riho Kangur koostöös Tartu ülikooli statistilise matemaatika doktorandi Kaur Lumistega leidsid põhjaliku analüüsi järel, et valimisnimekirjade pikkustel on tõesti tugev seos valimistulemusega, kuid seda konkreetse piirini. Väikestes, alla 17 kandidaadiga valimisringkondades, on see meie arvutuste kohaselt 3,5-kordne ringkonnas jagatavate mandaatide arv ning suuremates valimisringkondades 2,57-kordne volikogu koosseisu suurus. Sellest piirist pikemad nimekirjad ei oma enam valimistulemustele mõju. Samuti ilmnes, et edukad on just need nimekirjad, mille häälesaak on võimalikult palju kontsentreerunud suurematele häälemagnetitele, mitte ei ole jaotunud ühtlaselt kõigi kandidaatide vahel. Seepärast peaksidki erakonnad ja valimisliidud nimekirjade kunstliku pikendamise asemel keskenduma esinumbrite reklaamimisele ja sisule.
Eestlased kaugenevad igapäevasest poliitikast
Kohalike volikogude valimistel, mis seekord peetakse vahemikus 5. kuni 15. oktoober, osaleb kokku 434 valimisnimekirja 11 840 kandidaadiga. Mitte kunagi varem ei ole taasiseseisvunud Eestis pandud kohalikel valimistel välja nii vähe valimisnimekirju kui tänavu. Peale valimisnimekirjade vähenemise on märgatavalt langenud ka kandideerivate poliitikute arv. Võrreldes nelja aasta taguste valimistega on valimisnimekirjades ligi 3000 kandidaati vähem. Ainult taasiseseisvumise järgsetel esimestel KOV valimistel, 1993. ja 1996. aastal, konkureeris volikogude kohtadele vähem poliitikuid kui tänavu. Samuti ei ole mitte kunagi pärast Eesti taasiseseisvumist KOV valimistel kandideerinud nii vähe üksikkandidaate kui praegu.
Muutuste peamiseks põhjuseks on haldusreform, mille tulemusena kadus Eesti kaardilt ligi 130 omavalitsust. Samas ei saanud reform kaotada ligi viiendikul kandidaatidest tahet kohaliku elu edendamises kaasa lüüa. Haldusreform võis mõningaselt vähendada erakonna kontorite ja valimisliitude motivatsiooni leida iga hinna eest nimekirja kandidaate, kuid sellest olulisemana, on Eesti poliitmaastikul on arenemas teine ühiskondlik trend, mis on poliitilise klassi kinnistumine ja inimeste kaugenemine igapäevapoliitilistest protsessidest.
Kõigis Eesti erakondades, välja arvatud Keskerakonnas ja EKRE-s, on liikmeskonna juurdekasv pidurdunud ning liikmete arv langustrendis. Tendentsi sügavamaid põhjuseid tuleks analüüsida kindlasti pikemalt, kuid on selge, et see on avaldanud mõju ka kandidaatide arvu üldisele langusele. Selle arengu ilmekas kinnitus on just erakondade nimekirjades kandideerinud inimeste arvu järsk langus.
Kui 2013. aasta KOV valimistel kandideeris parteide esitatud nimekirjades üle Eesti 9393 inimest, siis tänavu on erakonnad üles seadnud üle 2000 nime vähem ehk 7143 kandidaati. Samal ajal on valimisliitude nimekirjades kandideerivate inimeste arv langenud enam kui 600 inimese võrra, 5290 kandidaadilt 4650-le.
Müüt pikkadest nimekirjadest
Valimisedu salaretseptis on kümneid kontrollitavaid, kuid paratamatult ka juhuslikke muutujaid, mis koosmõjus küpsetavad valimistulemuse. Erakonnad näivad uskuvat, et mida pikem on kandidaatide loetelu, seda suurem on valimisedu. Kuna iga hääl võib osutuda kaalukeeleks, on erakonnad veendunud, et kui inimene juba nende ridades kandideerib, siis tõenäoliselt tuleb sealt vähemalt üks lisahääl, mis vastasel korral võib kuuluda mõne konkurendi häälekorvi.
Pikkade nimekirjadega soovitakse avalikkusele tõestada ka organisatsiooni võimekust aktiivsete inimeste mobiliseerimisel ning näidata üldist populaarsust. Osaliselt pikad nimekirjad erakondade võimekust ja populaarsust kindlasti peegeldavadki ja on üks indikaatoreid valimistulemuse ennustamisel, kuid väline kuvand võib olla vägagi petlik.
Pikkade nimekirjade koostamise teel võib seevastu asetseda palju reputatsioonimiine, mis võivad erakonna tehtud pingutused kerge vaevaga õhkida. Lood inimestest, kes leiavad enda teadmata oma nime mõne erakonna valimisnimekirjast, heidavad varju kogu erakonnale. Pikimat nimekirja ihates on erakondadel keeruline kontrollida kõigi inimeste taustu ja nii satuvad nimekirjadesse kandidaadid, kes on süüdimõistetud kurjategijad, KGB endised agendid või sotsiaalmeedias kultuuritult, taktitult, ebaeetiliselt või muul moel negatiivset tähelepanu toonud avaldusi teinud inimesed. Pelgalt kvantiteedile mõeldes satuvad nimekirja ka kandidaadid, kelle poolt ei pruugi hääletada ka lähisugulased ning aeg-ajalt unustavad nad ka ise hääletama minna.
Ainuüksi 2013. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideeris Eesti suuremates linnades valimiskünnise ületanud erakondade ja valimisliitude nimekirjades üle 110 kandidaadi, kes kogusid ühe hääle või jäid ka sellest sootuks ilma. See näitab, et erakonnad, mis on panustanud nimekirjade kunstlikku pikendamisse märgatavat ressurssi, oleks saanud seda tõenäoliselt targemini ära kasutada.
Viis KOV valimist, 10 linna, 566 valimisnimekirja ja 12 000 kandidaati
Valimisvaatluses soovisime kontrollida pikkade nimekirjade müüdi paikapidavust. Meile teadaolevalt ei ole nii põhjalikult varem valimisnimekirjade pikkuse mõju valimisedusse politoloogias ja eriti Eesti poliitmaastikul uuritud. Vaatluse alla võtsime viis viimast KOV valimist, alates 1999. aastast. Oma tähelepanu fookustasime kümnele Eesti linnale (Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Rakvere, Kuressaare, Jõgeva, Haapsalu, Viljandi ja Võru). Kokku moodustus meie valim 566 valimisnimekirjast ja ligi 12 000 kandidaadi tulemusest.
Süvenev suurusehullus
Aastatel 1999 kuni 2013 peetud kohalikel valimistel osalenud valimisnimekirjad muutusid iga valimisaastaga üha pikemaks. Kui 1999. aasta KOV valimistel oli suuremate omavalitsuste valimisringkondades osalevate nimekirjade keskmine pikkus 15,7 inimest, siis aastaks 2005 kasvasid nimekirjad keskmiselt 32,1 kandidaadini ning jõudsid 2013. aastal pikkade nimekirjade kultuse tipphetkel keskmiselt 39,2 kandidaadiga nimekirjadeni. Tänavustel valimistel on nimekirjade koostamises aset leidnud põhimõtteline muutus ning keskmisesse valimisnimekirja suuremates linnades kuulub 27 kandidaati.
Läbi aegade pikim valimisnimekiri ühes valimisringkonnas moodustati 2009. aastal Narvas, kus Keskerakond pani volikogu 31 kohale kandideerima 140 kandidaati. Tulenevalt piirkondliku poliitmaastiku eripärast oli see nimekiri ka väga edukas ja kogus 76 protsenti kõigist häältest.
Pikki nimekirju on taga ajanud teisedki erakonnad ja valimisliidud. Aastal 2013 konkureeris Reformierakonna ridades üheksamandaadilises Nõmme valimisringkonnas 67 inimest. See on 7,4 korda rohkem inimesi kui ringkonnas väljajagatavate mandaatide arv. Reformierakonnale pikkade nimekirjade taktika edu ei toonud ning ringkonnas koguti „vaid“ 18,5 protsendi jagu valijate toetust.
Kastaneid tulest toovad liidrid ja raisatud kandidaadid
Analüüsis vaatasime kui suure osa erakondade üldisest häälesaagist on kogunud häälekogujate 10-protsendine edurivi ja tagumine ots ehk kõrgeim ja madalaim detsiil. See tähendab, et sajaliikmelise valimisnimekirja puhul uurisime kui suure osa nimekirja häälte koguarvust võtsid kümme suurema ja madalama toetusega kandidaati.
Vaadeldud 14 aasta jooksul kasvas pidevalt nimekirjade suuremate hääletoojate osakaal. Kui 1999. aastal moodustasid nimekirjade suuremad hääletoojad vaid 54,1 protsenti, siis 2013. aastaks kasvas see 65 protsendini. Selle peamine põhjus on poliitilise klassi väljakujunemine ja tuntud poliitnägude kinnistumine inimeste valikutes. Liidrite esiletõusu soodustas ka üleriikliku kampaania aktiivsem kasutamine, mis on eelkõige suunatud ringkondade esinumbritele.
Kui aga vaadelda proportsionaalselt esiotsaga vaid häälesaagilt nimekirja alumist detsiili, siis nende osakaal terviklikust häälesummast on niivõrd marginaalne, et neid kandidaate võib julgelt nimetada raisatud kandidaatideks.
Nimekirjade tagumise otsa kandidaatide olematu mõju valimistulemusele on selge viide nimekirjade kunstlikule pikendamisele ning suurima üldnumbri jahtimisele. Selle asemel, et lisada valimisnimekirja kandidaate, kel puudub isiklik ambitsioon või ka potentsiaal esinduskogusse pääseda, peaksid erakonnad ja valimisliidud keskenduma esinumbrite valimistulemuse võimendamisele.
Suuremate häälemagnetite mõju olulisuse kontrollimiseks kasutasime Gini koefitsiendi meetodit, mis kajastab häälte jaotumise ebavõrdsust valimisnimekirjas. Analüüsist koorus välja selge muster, et mida suurem on populaarsemate häälemagnetite osakaal nimekirja häälesummast, seda parem on valimistulemus (Joonis 2.). See kinnitab veelkord, et parteid peaksid keskenduma eelkõige esinumbrite reklaamimisele.
Teiseks, kuid meie uurimuses kõige olulisemana, vaatasime, kas pikemad nimekirjad annavad valimistel eelise. Esmalt kontrollisime väidet, et mida pikem on valimisnimekiri võrreldes esinduskogu suurusega, seda parem on valimistulemus.
Ehkki võtsime analüüsi valimisse ainult kümme suuremat linna, kuna väiksemates omavalitsustes on nimekirjade koostamise põhimõtted märgatavalt erinevad, siis isegi selles valimis pidime täpsuse huvides jagama valimisringkonnad kahte kategooriasse. Uurisime, kuidas mõjutab valimisnimekirja pikkus valimistulemust kuni 17 mandaadiga ringkondades ning eraldi sellest suuremates ringkondades. Reaalsuses tähendas see Tallinna valimisringkondade (kõik alla 17-mandaadilised ringkonnad) puhul eraldi arvutuse tegemist.
Leitud andmete põhjal võib väita, et valimisnimekirjade pikkus mõjutab otseselt valimistulemusi, kuid kuni konkreetse piirini, millest edasi muutub nimekirja pikkus valimistulemuse määramisel ebaoluliseks. Tallinna alla 17 mandaadiga valimisringkondades on antud piiriks 3,5-kordne ringkonnas jagatavate mandaatide arv. Teistes Eesti suuremates linnades on see piir 2,57-kordne ringkonnas jagatavate mandaatide arv. See tähendab, et Tallinna Keskklinna linnaosa valimisringkonnas, kus jagatakse välja 10 mandaati, oleks optimaalseim valimisnimekiri 35 inimesega. Pärnus seevastu, kus volikogus on 33 kohta, võiks olla valimisnimekirjad kuni 85 kandidaadi pikkused.
Pikkade nimekirjade kultus puudutas 1999. aastani ka riigikogu valimisi, kuid 2002. aastal jõustunud riigikogu valimise seaduse muudatusega seati parlamenti ühe erakonna valimisnimekirja pikkuse ülemmääraks 125 inimest. Toonane justiitsminister Märt Rask ütles eelnõu esimesel lugemisel järgmist: „…Nii peaks naabrile, sõbrale või tuttavale hääle andmise harjumus hakkama kaduma. Erakonnad lülitavad nimekirja kandidaadid, kelle riigikokku saamine on tõenäoline, nad ei pane nimekirja lihtsalt palju toredaid inimesi, kes võiksid mõne hääle koguda. Sellega suureneb kaheldamatult ka konkreetsete poliitikute vastutus ja süveneb erakondlik demokraatia“.
Autorid ei soovita KOV valimistel osalevatele nimekirjadele ülempiiri seadmist, sest ühiskondlikud arengud vähendavad niigi inimeste arvu poliitilistes protsessides. Samas kutsume erakondi loobuma pikkade nimekirjade võidujooksust ning keskenduma selle asemel rohkem sisule.
Terviklik analüüs on loetav Valimisvaatluse kodulehel www.valimisvaatlus.ee.
