Foto: Annika Haas, Presidendi kantselei

Aga see on üleminekuaeg, kus meie lähinaabruses alles äsja jõuti relvarahuni, õigemini selle teatud pidamiseni ja kogu tähelepanu on koondunud sellele, et leida mingi ajutine üleminekulahendus NATO ja Euroopa Liidu ning Venemaa suhetele. Seis, mis tähendab, et enamus rahvusvahelisi institutsioone töötab üleminekureziimil ja mõned on üldse ajutiselt mängust väljas. Seis, kus harjumuspärane tööjaotus tuleb eesmärgi nimel – kui vaja - asendada paremini mõjule pääsevaga.

Viimati viidatu aga puudutab otseselt Eesti välispoliitikat, sest eelmise kümnendi lõpus võeti meid selgelt kõrgliigasse, kui Eesti välisminister ja USA riigisekretär hakkasid 2010.a. kaas-juhtima LENDi (Leaders Engaged in New Democracies), organisatsiooni, mis on mõeldud demokraatia teele asunud valitsuste abistamiseks. Kui meenutada esimeste kaasjuhtide – Hillary Clintoni ja Urmas Paeti aega, siis – kui Paet sõitis näiteks Valgevenesse või Gruusiasse, olid tal lisaks võimulolijatega ette nähtud kohtumised ka opositsiooni esindajatega ehk ta toimetas selgelt suuremate volitustega kui ainult Eesti välisminister – ta esindas autoriteetset rahvusvahelist institutsiooni. Et mitte öelda – ta esindas USAd.

Hetkel on olukord maailmas aga säärane, et Obama on täielikult hõivatud suurte geopoliitiliste ümberrivistamistega ja laieneva sõjategevuse ohjamisega, mistõttu LENDi tegevus on ajutiselt peatatud. See aga tähendab seda, et Keit Rosimannus-Pentusel pole lihtsalt olnud võimalik end rahvusvahelisel areenil näidata nii, nagu oli see võimalik Urmas Paetil. Elik – kui kahte ministrit omavahel kõrvutada, siis kohe kindlasti ka muutunud olusid arvestades. Samas tuleks Urmas Paeti kui Europarlamendi liikme tänasest aktiivsusest rääkides kohe kindlasti küsida sedagi – miks seni Eestist sinna valitud pole välispoliitikas nii aktiivsed olnud?! Võrrelda tuleb ikkagi võrreldavaid asju ja olusid!

Ka on Balti riikide koostöö kohta kõike kokku arvatud, ent samas on kõigile selge, et kolme riigi (või veel Poolatki kaasates) ühissõnum on alati tugevam kui üksi midagi tehes. Siinkohal on aga reaalsuseks Läti praegune eesistumine Euroopa Liidus, mis vajutab pitseri ka Riia kaasalöömisele Balti võimalikes ühisalgatustes ja –aktsioonides. Läti tuleb hetkel arvestada kõigi liikmesmaade seisukohtadega ja sellest sunnitud tagasihoidlikusest tulenebki Tallinna ja Vilniuse tänane tavalisest suurem soleerimine rahvusvahelisel areenil.

Mõlemal teeb seda tööd president, ent kui Dalia Grybauskaite esindab põhiseadusest tulenevalt Leedut ka Euroopa tippkohtumistel, siis Eestist on seal kohal peaminister Taavi Rõivas ja president Toomas-Hendrik Ilves teeb oma tööd, esinedes mitmesugustel konverentsidel ja intervjuusid jagades. Jääb üle vaid tunda rahuldust selle üle, et tema esinemistele ja sõnumitele on nõudlust tänases pingelises rahvusvahelises olukorras, kus iga päev midagi muutub ja on vaja kiireid hinnaguid ja ümberhinnanguid. Kuna Ilvest ikkagi jätkuvalt küsitletakse, siis on ta järelikult paljudele autoriteet.

Arusaadavalt on tegu väikeriigi, kuid geopoliitiliselt tundlikus kohas asuva piiririigi esindaja arvamusega, millest alati püütakse välja lugeda n.ö. seljataguse ehk suuremate riikide arvamust. Ilvese puhul otse öeldes – püütakse aimata Valge Maja arvamust. Appi võetakse ka kaudsemad nipid. Tänase keerulise rahvusvahelise suhtluse eripära on ju selles, et tegelikult jätkab enamus suurtest omavahelist suhtlemist, ent selle asemel, et vaid omavahelisi asju klaarida – pean silmas näiteks Venemaa riigiduumalaste eesotsas esimeees Narõshkiniga kohtumist oma Prantsusmaa kolleegidega, - hakatakse ajakirjanduse juuresolekul tegema märkusi kolmandate riikide, antud juhul Balti riikide käitumise kohta. Eks ikka selleks, et meid mõjutada ja ka Prantsusmaad mõjutada selleks, et ta baltlasi mõjutaks.

Võib liialdamata väita, et täna on pea kõigil NATO&EL ja Venemaa kohtumistel juttu kõigist osalistest ja seda enam tuleb ka väikeriikide esindajatel rääkida nii enda kui NATO&EL nimel. Täna on arvamiste aeg ja kui vastaspool käitub üha jultunumalt ja soolab selgelt üle, siis pole mõtet ei sisu osas ega ka värvidega koonerdada. Umbes nii, nagu tegi Ilves intervjuus Inglise ajalehele The Sunday Times.

Seda avaldades teatakse Londonis hästi, et lõppotsus sünnib ikkagi suurte ringis, väikeste roll on viia ettevalmistused soovitud lõpptulemusele nii lähedale kui võimalik.