Kremlis – kus siis veel – pikalt sündinud ja lihvitud otsus tuletab kangesti meelde Nõukogude aja lapsikusi ehk siis – tänaste muule maailmale ärategemise väljamõtlejate mõttelaad ja ohvrite valik käib tuntud vaimus. Rehkenduse algpunktiks on mõistagi Riias 25,-26. juunil toimuv EL tippkohtumine, kus etteteadvalt kinnitatakse sanktsioonide jätkamine Venemaa vastu. Mõistagi lähtub kõnealune Moskva otsus sellest, et ehk õnnestuks seda kuidagi või vähemalt osaliseltki vältida?! Sestap – kuna Läti on EL eesistuja ja olnud seetõttu juba kolmveerand aastas Venemaa poliitika suhtes selgelt vaoshoitum kui Leedu ja Eesti, siis on Kremli „mustas nimekirjas“ kõigest 5 lätlast, neist neli on Europarlamendi liikmed ja vaid üks Solvita Aboltina – parlamendi esimees 2010-14 ja praegu võimupartei Ühtsus fraktsiooni juht – on nö kodus toimetav poliitik.

Seda enam halvematana näidatakse Eesti jõu- ja julgeolekustruktuuride esindajaid ja Leedu poliitikuid, sest neid on antud nimekirjas vastavalt 8 ja 7. Omapärase eelistuse osaliseks sai Soome, sest ajaleht Helsingin Sanomat oli ju esimene, kes vastava teate ja ka kirjelduse nimekirjas olijatest avaldas – mõistagi polnud see juhus, sest Kremlis on alati ka paljastamisekohad läbi mõeldud. Ja ennäe – mustas nimekirjaski vaid üks Soome poliitika ja jällegi Europarlamendi saadik – asi, mis peaks olema „eeskuju võtmiseks“ Eestile!

Rootsi, kes viimastel kuudel on selgelt toetanud USA ja NATO kohaletulemist ja viibimist Läänemere piirkonnas, on nimekirjas samuti 8 isikuga. Neist huvitavaim persoon on kahtlemata Anna Maria Corazza Bildt, kes on piisavalt sõna võtnud, ent kelle sõnumid jäävad ikkagi oma abikaasa, ekspea- ja eksvälisminister Carl Bildti omade varju.

Aga niisgune perekondlik karistamine on Kremli poliitikas vana võte. Poolakaid on nimekirjas 18, k.a. Senati esimees Bogdan Borusewicz, keda ei lubatud Moskva kesklinnas tapetud Boriss Nemtsovi matustele. Kuna nimekiri sisaldab teisigi Nemtsovi „tuttavaid“ ehk siis temaga koostööd teinud isikuid Euroopa liberaalide leerist (k.a. meie Kristiina Ojuland), siis on nimekirjal oma selge sõnum ka Venemaa sisepoliitikas toimetajatele.

Kui nüüd mainida veel, et nimekirjas on ka 9 sakslast, siis saame kokku 61 ehk siis enamus Moskvale praegu eriti halbadest 89st eurooplastest on pärit Läänemere piirkonnast. Seega on tegu järjekordse kinnitusega antud piirkonna väärtusest Venemaa poliitikas ja järjekordse näitega sellest, kuidas käib rehkendus – keda hetkel paitada ja keda karistada, et selguksid n.ö. nõrgad kohad.

Suurbritannial (9 isikut nimekirjas) on Venemaa Euroopa-poliitikas alati olnud eriline koht ja praegu hinnatakse Moskvas britte samal tasemel läänemeremaalastega (tehes siin erandeid Soomele ja Saksamaale), kuid igal juhul torkab silma, et Moskvat häirivad eriti Eesti ja Inglismaa jõu- ja eristruktuurid: kindralid Terras, Tiganik, Kiili, Kapo ülem Sinisalu meilt ja Briti kaitsevägede staabiülem, M15, M16 ülemad, Briti ekskaitseminister neilt on paljuütlevad nimed ja ametipostid selles üleeuroopalises nimistus. Järsku ongi nii, et oleme kogu seltskonnas kõige tõsiseltvõetavamad!?

Nemad kaugel saarel, meie Narva jõe taga!?

Vanast Euroopast nimekirja kantud vähestest poliitikuist väärivad esile tõstmist Belgia ekspeaminister ja Euroopa liberaalide juht Guy Verhofstadt ning Prantsuse president Hollande`i tippesindaja rahvuskogus Bruno La Roux.

Intelligentsile aga ei jäänud kindlasti märkamatuks, et Venemaa ei soovi oma pinnal näha ka Saksa-Prantsuse poliitikut ja mõtlejat Daniel Cohn-Benditi ning Prantuse filosoofi Bernard-Henry Levi`d, kellega koos esinesin ühes paneelis kuu aega tagasi Pariisis toimunud Ukraina-teemalisel konverentsil.