Foto: Aleksey Nikolskyi, RIA Novosti

Formaalselt on Venemaa küll õigusriik ja võimu ülevõtmise kord korralikult seadustes kirjas, ent Kremlis pole seaduste järgimine veel seaduseks saanud.

Tõsi, võimuvahetus – president Putin peaministriks ja peaminister Medvedev presidendiks tekitas küll alguses parajat elevust, ent nelja aasta möödudes tehtud tagasivahetus muutis ebatõsiseks ka esimese. Sestap ollakse nõus, et käigu asi pigem nii nagu 2000. aasta uusaastaööl, kus telekaamerate ees rullus lühike kätlemine kolme mehe vahel – Boriss Jeltsin, Vladimir Putin, patriarh Aleksi II ja nende selja taga liikus tuumarelvanupuga kohvrit hoidev ohvitser senise valitseja varjust uue valitseja varjuks. Elik – Kremlis otsustatakse ja tehakse kõik kitsas ringis. Küllap nüüdki, kui tõuseb päevakorda valitseja vahetamine.

Esialgu kõneleb kõik siiski pigem terviserikkest või sunnitud puhkepausist – ei maksa unustada, et maailm elab üle ühte kõige rängemat kriisi, mille algataja ehk siis Putin ise on ju pea kogu selle aja – poolteist aastat! - olnud nähtav ja pidevas liikumises. Säärase rolli täitmise juures on aja mahavõtmine ühel hetkel paratamatus. Mis aga Venemaa liidrite puhul nende pildist kadumisel vajakaks jääb, on informatsioon.

Otse öeldes oli isegi Nõukogude ajal seis selles osas parem, sest oli müstiline ajakirjanik Viktor Lui (nii oli tal passis, ent lääne ajakirjandus kirjutas nimeks Louis), kes jõudis õigel ajal teatada Nikita Hrustsovi kukkumisest, Stalini tütre ärahüppamisest, Solzenitsõni käsikirja ja Hrustsovi memuaaride olemasolust jne. jne. Mõistagi oli Londoni ajalehtedele kirjutav isa poolt sakslane ja GULAGi läbi teinud Lui (1928-92) seotud KGBga ja teati, et ta töötab Andropovi juhendite järgi, ent Läänel oli mingigi info äkksündmuste eelõhtul või ajal olemas. Asi, mida praegu pole. Küsiks tagasihoidlikult – mida Lääne esindajad siis kõik need aastad Moskvas on teinud, kui nüüd, kus Putin kõigest 10 päeva (alates 5. märtsist) kadunud, ei osata mingitki selgitust pakkuda ja jagada!?

Venemaa võimuvahetuste ajalugu teades meenutaks esmalt 1996. aastal toimunud presidendivalimisi, kus tuli korraldada teine hääletusvoor, mis niigi põdura tervisega Jeltsinile oleks peaaegu saanud saatuslikuks. Kuid ta paigutati nii osavalt haiglasse, et valijad said sellest teada alles pärast Jeltsini valimisvõitu. Sealjuures olid tema valimiskampaaniameeskonnas ka USA spetsialistid, kes ... Kui nüüd veelkord lugeda eelmise lõigu lõppu ja aduda, kui rahulikult teiste suurriikide juhid praegu käituvad, siis tuleb nõus olla nendega, et tegu on pigem ajakirjanike leivateenimisega.

Samas on Venemaal taoliste kadumiste juures välja kujunenud küllalt kindlad käitumismallid – Jeltsin kadus areenilt koos oma lähikondlastega ja ilmus ka koos nendega n.ö. tagasi. Hetkel on Moskvas pea iga päev näha Medvedevit, ent pole näha Kremli administratsiooni ülemat Sergei Ivanovi, kaitseminister Sergei Šoigut, Rosnefti bossi Igor Sechinit. Elik – kui keegi pärast valitseja taasilmumist ka koha kaotab, siis ilmselt mitte nemad.

Ajalugu on õpetanud sedagi, et kui valitsejal käes nõrkusehoog, ei maksa ülearu agar olla. 1996. aastal tegi seda Jeltsini ja Zjuganovi järel kolmanda valimistulemuse teinud populaarne kindral Aleksandr Lebed, kellest tehti koheselt julgeolekunõukogu sekretär. Ja mees hakkas kohe tegutsema – põrutas Tsetseeniasse, siis Lukashenka jutule ja... tervenenud Jeltsin vabastas ta kiirelt ametist. Mõni aasta hiljem määrati Lebed Krasnojarski kuberneriks, kus ta juba Putini päevil hukkus salapärasel kopteriõnnetusel.

Lebediga juhtunu tuli meelde, jälgides tuntud oligrahi Mihhail Prohhorovi käitumist läinud reedel. Teadu oli Prohorov üks vähestest, kes julges heita kinda Putinile presidendivalimistel 2012.a., kogudes 8% häältest. Seejärel ta organiseeris ja finantseeris mitmeid mõttekeskusi ja ühendusi ning on praeguse, sanktsioonidega kaasa aidatud finantsmajanduskriisi tingimustes, mida Venemaa üle elab, juba kahel korral välja pakkunud oma lahendusplaani. Viimati 29.01.2015, mida Kreml taas ignoreeris. 13. märtsil tuli aga Prohhorovil võtta seisukoht enda loodud ühenduses Tsiviilplatvorm (Grazdanskaja platforma), mille tegevjuht oli osa liikmeist viinud nn. anti-Maidanile ehk lojaalsust avaldama Putinile.

Sama seltskond oli teravalt tauninud ka muusik Alkesand Makarevitsit, kes oli julgenud Kiievi võime toetada. Prohhorov võttiski seisukoha, lahkudes koos 19 kaaslasega antud organisatsioonist, et „mitte võidelda 30 hõbeseekli eest“ kohtade pärast Riigiduumas. Laias laastus tähendab see seda, et võimu teostamise ebaselguse hetkel – seis, mida Venemaa praegu üle elab – leidus kange ja piisavalt sõltumatu mees, kes distantseerus julgelt Kremlist.

Asi seegi kõigile etendavas poliitmängus, kus salapäraselt kadunud riigiisa toetusreiting on tõusnud juba 85%-ni.