Säärasel lähenemisel on oma loogika - ÜRO sündis kui võitjate looming ja nende hulka kuulus ka Hitleri endine kaasvõitleja, kellele tehti erand, kuna tema kanda oli sõja pearaskus. Võitjate otsusel tuli Hitleriga koos kaotanud riikidel läbi teha 10-aastane eneseparandamise aeg enne, kui nad ka ÜROsse pääsesid. NSV Liit, kus jätkuvalt õitses totalitarism, ei pidanud aga end muutma ja ei muutnud ka. Alles 1991. aastal avanes demokraatia uks Venemaal, kuid kümme aastat hiljem pääses taas võimule autoritaarsus ja agressiivsus ning muul maailmal on vaid üle jäänud vaadata, kuidas on toimunud rahva kaasaminek selle ürituse tähistamisega.

Kuni 1991. aastani peeti sõjaparaade 7. novembril

Tegelikult oli nii, et aastani 1991 toimusid sõjaväeparaaadid Moskvas alati 7. novembril ehk siis punaimpeerium lähtus teisteski riikides kehtivast kombest „näidata“ oma relvajõudude võimsust teistele riigi sünnipäeval (bolševike võimuvõtmine toimus 7.11.1917). Teatud sõja võitmise päeva muutmist oma ajaloo kesksündmuseks ja seda vastavalt tähistada oli „uudis“ isegi XX sajandil ja pole juhus, et NSVL tegi seda alles 20 aastat hiljem, ehk siis see, mis kohe jälle rulluma hakkab, sai esmakordselt teoks 9. mail 1965. 

Arusaadavalt oli ettevõtmine mõeldud vaeses riigis unustusehõlma jäänud veteranidele (seni ainuke võiduparaad oli toimunud 24. juunil 1945), kelle jaoks sünnitati ka vastav medal („20 aastat võidust“). Samas – tegu oli külma sõja kõrgperioodiga, kuid kaks sama sõja vastalist Saksamaa ja Prantsusmaa olid 1963. aastal hakanud minevikku teadlikult trotsides suhteid teineteisega parandama ehk alustanud tänase Euroopa Liidu loomist. Kuna Kremli ideoloogia tugines vaid jõupoliitikale, mille koostisosaks on pidev võitmine ja võidult võidule marssimine, siis tuleb sõjaväeparaadi 9.05.1965 võtta ka vastusena Läänes alanud leppimis- ja koostööpoliitikale – ei, meie eelistame olla võitjad ja nõuame endi arvestamist säärastena.

Kuna Nõukogude Armee sooritas peomarssi jätkuvalt 7. novembril, siis teine ja viimane 9. mai paraad Punasel väljakul NSVL ajaloos toimus 1985. aastal ehk siis meenutamaks 40 aastat võidust. Järgmine peeti juba 1995. aastal, kuid hoopiski Poklonnaja mäel Moskvas. Aastast 1996 marsitakse iga-aastaselt Punasel väljakul. Seega läks see tänane traditsioon käiku veel Jeltsini päevil ja üllatuda ei maksa, sest mäletatavasti, kui Jeltsin üritas USA valimissüsteemi üle võtta, oli nii temal kui ka kõigil teistel pretendentidel asepresidendikandidaadiks armee esindaja (Jeltsinil kindral Rutskoi). Loogiline oli seegi, et kui riik vajus kriisi, eelistas Jeltsin kohe jõustruktuuride pakutud valikuid peaministri kohale – algul Sergei Stepašini, kes jagas paremale ja vasakule „oma kindrali sõna“ ja seejärel polkovnik Vladimir Putini, kes lihtsalt hakkas oma grupi plaane realiseerima. Läbimõeldult ja, kui vaja, vahendeid valimata (tema esimesest võimuööst näidatud kaadreist oli küllalt kõnekas pussnugade jagamine Tšetseeniasse siirdunud eriüksuslastele).

1992-1994 sõjaväeparaade ei peetud ja kadus ka 7. novembri ametlik tähistamine. Selle asemele kehtestas Jeltsin rahvusliku ühtsuse päeva tähistamise 4. novembril, päev, mida tsaari-Venemaal tähistati 1613-1916 kui „Moskva Poola vallutajatest vabastamise päeva.“ Ehk siis – see tänagi tähistatav päev on igal juhul erimaiguline päev, sõltumata sellest, et selle taasäramärkimist alustati Nižni Novgorodis, kus tuli kokku rahvavägi (opolchenije – nimi, mis täna osavalt ja paljutähenduslikult kasutuses Donbassis), kes 1612 vabastas Moskva ja Kremli.

Jeltsin taastas tsaari hümni

Jeltsin võttis veel 1989. aastal Venemaal kasutusele nn tsaari hümni, mida pidi presidendina kuulama ka Putin 9. mai 2000 paraadil. Viimast korda, sest detsembris 2000 taastas Riigiduuma NSVL-aegse hümni. Läänes ei tehtud sellest mingeid järeldusi, ehkki samaaegselt oli Venemaa juba seisanud Jeltsini viimase lubaduse Läänele (detsembris 1999 Istanbulis) – tuua 2-3 aastaga ära väed Gruusiast ja Moldovast – täitmise. Sama rida jätkates – kas ikka oli juhus, et 9.05.2008 läksid esmakordselt pärast 1991. aastat üle Punase väljaku ka lahngutehnika ja sõjalennukid!? (Ronald Asmuse memuaaride põhjal oli niigi šokeeritud president Bush aprillis 2008 lihtsalt vait, kui Putin rääkis oma kavadest Gruusias).

2005., 2010. ja ka 2015. aasta juubeliparaadidele on eelnenud kogu riiki hõlmavad kampaaniad, tähistamaks olulisemate lahingute (Stalingrad jne.) võitmiste ümmargusi daatumeid. Teisisõnu 9. mai üksnes lõpetas(b) 2003-2005, 2008-2010 ja 2013-2015 toimunud kampaaniad. Seekordse finaali eripäraks saavad manifestatsioonid sõjas hukkunute fotosid kandes – vaieldamatult mõjukas ja ülendav ettevõtmine. Tasub lisada sedagi, et patriotismi kasvatamise huvides korraldatakse 2011. aastast alates 7.11.1941 Punasel väljakul toimunud paraadi kordamist „elava ajaloo“ etendusena.

Esimesena mainitud suurkampaania raames saavutas Venemaa ÜRO Peaassambleel 24.11.2004 resolutsiooni vastvõtmise, mis kuulutas nii 8. kui 9. mai „mälestamise ja leppimise päevadeks.“ Ehk siis – Stalini algatus (pärast Saksamaa kahekordset kapituleerumist) – meil on oma, teil oma võidupäev – sobitati võrdsete pooltena ühise katuse alla, ent saadi ka õigustus jätkuvalt eraldi tähistamiseks.

Külalismarssijad alati peole ei saabu

ÜRO otsusest johtuvalt ja selgelt vastukaaluna Euroopas toimuvatele Teise maailmasõjaga seotud üritustele hakati Moskvas 2005. aastast peale tähelepanu pöörama ka külaliste tribüünile ja kutsuma külalismarssijaid. Kohe ilmnes ka mõra, sest 2005. aasta üritusest jäid demonstratiivselt kõrvale Eesti, Leedu ja Gruusia presidendid.

Põhjusteks Kremli muutumatult agressiivne käitumine, retoorikast rääkimata, Lääne soovimatus mõista hukka kommunismi kuriteod (vastavad otsused hakkasid sündima alles 2006) ja Euroopa Liidu ootamatu „vastuvõtukingitus“ Balti riikidele – Venemaale anti eriõigus oma kaasmaalaste hooldamiseks EL-is.

Augustis 2008 avas Kreml täielikult oma poliitika Gruusias, ent võiduparaadil 2010 olid SRÜ (üheksa riiki) ja Euroopa (Ida-Euroopast puudu Leedu, Rumeenia) n-ö kuhjaga kohal. Ja kuidas sa ei tule, kui oma üksused on marssima saatnud USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Poola. Barack Obama ja Gordon Brown jäid siilmatorkavalt tulemata ja viimasel hetkel tegid sama Nicolas Sarkozy ja Silvio Berlusconi. Kohaletulnuil tuli aga leppida Abhaasia ja Lõuna-Osseetia nukujuhtide viibimisega endi seltskonnas.

Selle aasta 15000-meheline paraad – millest Venemaa kaitseministri Sergei Šoigu sõnul pidavat osa võtma üheksa riigi sõjaväelased – toimub pärast Krimmi vallutamist ja sõda Ida-Ukrainas. Ometi – ja täielikus vastavuses Kremli retoorikaga stiilis „pole ju juhtunud midagi“ – oli välisminister Lavrovi sõnul (17.03) kutsed saadetud 78 riigile. Maailm on siiski selgelt märku andnud, et midagi ikka juhtus ja kui 2010. aastal ilmus kohale 28 riigijuhti, siis sedapuhku tuleb selgelt vähem. Viimaste loobujate hulgas olid Norra, Holland, Soome ja Moldova. Iisrael aga teatas, et presidendi asemel tuleb keegi teine.

Käigult sündis plaan tähistada võidupäeva 28 linnas

Euroopast on kindlad tulijad vaid Valgevene, Armeenia, Serbia, Tšehhi, Kreeka, Küpros ja mõned eks-Jugoslaavia riigid veel. Sestap annavad kogunemisele näo Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika kommunistid – Kazakhstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani, Hiina, Mongoolia, Põhja-Korea, Vietnami, Lõuna-Aafrika ja Kuuba juhid. Selge see, et kohal on ka kõik nukurežiimide juhid.


Kuna maailm „meid ei austa“, sündis käigult plaan tähistada võidupäeva samaegselt ka 28-s kangelas- või Venemaa sõjalise kuulsuse linnas. Viimase tiitli sai märtsis 2010 huvitaval kombel ka Viiburi, mille vallutamisega nägid Stalini väed kurja vaeva veel siis, kui ta tegi seda Hitleri liitlasena 1939-1940 ja uuesti 1944-1945. Aga eks niisugused otsused ole ka osa Kremli poliitikast – teha üllatav jõukäik ja vaadata – kas neelatakse alla või mitte. Need, keda säärased käigud otseselt puudutavad, on mõistagi häiritud, eemalasujatele on see aga kõigest üks episood suurriikide enesekehtestamise mängudest, mida tänane Kreml tegevat nende asevälisministri sõnul „viisakate inimeste“ kätega ja „väga elegantselt“.