Juba mõnda aega arutatakse selle isiku üle, kes vahetab tuleva aasta sügisel välja Kadrioru peremehe ja kuna Paeti nimi on figureerinud võimalike presidendikandidaatide hulgas, siis antakse üheselt teada, et tal tuleks töötada ikkagi neli aastat Brüsselis.

Söandan väita sedagi, et punast kaarti näidatakse veel mõnele mehele, sest intervjuu üheks ootamatuks kohaks on Ilvese enesekiitus välisministrina, sest tema oli selles ametis 1997.aastal, kui Eesti sai kutse Euroopa Liitu. Sellele eelnev viide – „president Lennart Meri ei rahuldunud aastal 1996 kogenematu parteilisusega“ on kaheti mõistetav, sest sel aastal vabastati päevapealt ametist (22.11.1996) – aga seda said teha peaminister ja president koos - välisminister Siim Kallase.

Ajendiks sai Petrozavodski kohtumisel Venemaa välisministrilt Primakovilt mitte tänu saamine eelnenud salajase lubaduse eest jätta piirilepingust välja „Tartu rahu“ mainimine, vaid hoopiski Eesti sisepoliitikat puudutavate nõudmiste saamine, mis tuli üllatusena. Mõistagi mahub see kogenematuse alla. Arvata on, et samas käis peen üksteise üle mängimine - peaminister Tiit Vähi arvustas korduvalt oma välisministri Venemaa-poliitikat.

Rahulolematust ilmutas ka president.

Samas kavandas president Meri kiirelt oma Rumeenia ja Ungari ametivendade kordamist, kes olid sõlminud omavahelise leppe kõigi Euroopa kolleegide silmade all. Meri üritas teha sama Eesti-Vene piirilepinguga, sest nii teda kui ka Boriss Jeltsinit oodati 2.-3. detsembril 1996 Lissabonis toimuvale OSCE tippkohtumisele. Sestap vajas Eesti kiirelt välisministrit ja 28.novembril sai portfellita (euro)minister Riivo Sinijärv valitsuselt volitused välisministri kt-na piirileping alla kirjutada.

Peaminister Vähil oli selleks ajaks kokkulepe Eesti suursaadikuga USAs Toomas Hendrik Ilvesega asumiseks välisministri kohale, ent riigikogu „vaba nädal“ takistas ametivande andmist ja vaevalt, et ka taheti Jeltsinit-Primakovi üllatada Ameerikast tuleva välisministriga. Jeltsini asemel tuli Lissaboni hoopiski peaminister Tšernomuõrdin ja kuigi Meri rttas kohe oma plaani tutvustama, ei saanud ta Moskva tandemilt „veel mingit vastust“ nagu on kirjas Kadrioru toonases ametlikus teates.

Kuna vastust ei tulnudki, siis lõpetati Sinijärve volitused seisuga 2.12.1996 ja sellest hetkest (ehkki soliidsed allikad pakuvad teisigi kuupäevi) sai ka Ilves välisministriks.

Kallast suruti mängust välja, ehkki just tema käe all sündinud piirileping ongi praktiliselt tänane leping („mõnele kasulik teise kogenematus?“). Ent tänasesse tulek nõudis aega ja pole ime, et Kallase-Savisaare valitsuse moodustamisel (jaanuaris 2002) oli just Kallas ootamatult agar kritiseerima Ilvese tegevust Eesti läbirääkimisdelegatsiooni juhina ja Riigikogu (uus) enamus kukutas ridamisi läbi mitmed Ilvese kandideerimised (Euroopa Tuleviku Konventi jmt).

Ühesõnaga – töö jäi pooleli, sai negatiivseid hinnanguid ja, kes muu, kui mitte ise peab need asjad ära klaarima. Miks mitte meenutada enda osa tänagi, sest pole ju välistatud, et järgmiseks Eesti presidendiks võib saada ka Siim Kallas ja läheb jälle nii, nagu 2002-2003!?

Igal juhul pole Eesti poliitikute omavahelised suhted täna kõige paremad. Konkurentide hindamised ja võimuvõitlus on kuidagi eriliselt halastamatud ja seda mitte ainult poliitikas. Nimetagem kasvõi kõrgkoolide rektorite valimisi, milliseid nagu teisigi valitavate ametikohtade täitmisi saadab täna lõputu protsesside laine ja „valede isikute“ mahategemine. Asjaosalistel ei näi kordagi meelde tulevat, et ametitel ja ka riigil on olemas ka maine, mida tuleb hoida ja tähtsustada. .

Säärast tausta arvestades tuleb tunnustada presidendi tööd formuleerimaks tunnused, mis peaksid iseloomustama Eesti uut, ajastule vastavat välisministrit. Ministri leidmine pole siiski ainult presidendi ja peaministri privileeg, nagu intervjuus jääb kõlama.

Kuna vedasin ise riigikogus välisssuhtlemise seaduse uue redaktsiooni kirjutamist (1993-1997.), siis on see ikkagi valitsuse kui terviku pädevus. Küll saab nõustuda presidendi kriitikaga selle kohta, et välis- ja kaitseministri portfellid ei tohi olla jäigalt seotud n.ö. parteilise kuuluvusega. Toetan ka mõtet, et minister „peab oma majas ehk välisministeeriumis õhutama vaidlusi ja väitlusi...“ Just see on meie välispoliitika suurim vajakajäämine viimastel aastatel - kapseldumine oma väikse ja hoolikalt valitud seltskonna ja nende välisnõunike tarkusesse. Nn. teistsugused arvamused välispoliitikast ilmuvad üksnes välisministeeriumi nomenklatuuri mittekuuluvates väljaannetes ja sellest pole kasu kellelgi.

Tasub meenutada, et Eesti välispoliitikal oli millega uhkeldada e-riiginduse kõrval. Toimisid ju ka säärased kooslused nagu „Gruusia uued sõbrad“, LEND jmt. milledest juba mitu aastat ei kuule enam midagi. Viimased kaadrivalikud mitmes rahvusvahelistes organisatsioonis on näidanud, et Eesti kandidaatidel pole suurepärastele näitajatele vaatamata piisavat toetuspinda ehk siis - midagi on kusagil jäänud tegemata või midagi/kedagi on alahinnatud.

Sestap saab vaid tervitada uut värskust Eesti välispoliitikas, mida ju igalt ministrilt oodatakse. Täna on aga ootused sõna otses mõttes laes, sest selge jännisolek Kreeka probleemi ja pagulasküsimusega (kuhu on kadunud oskus asju mõistlikult selgitada?) pole mitte Eesti valitsuse, vaid ennekõike välisministeeriumi juhtimise ja maailmast laekunud info läbitöötamise ja edastamise probleem.