Russia's Foreign Minister Lavrov speaks during a joint news conference with U.S. Secretary of State Kerry at their bilateral meeting on the sidelines of APEC Summit in Nusa Dua on the Indonesian resort island of Bali Foto: BEAWIHARTA, REUTERS

Kui meenutada Balti suunal öeldut, siis kuulutas ju Putin 2005.a., et lätlased näevad Abrenet (Venemaale aastast 1944 kuuluv ala) sama palju kui „surnud eesli kõrvu, “ Ivanovil on aga aastaid olnud komme kõiki Kremli arvates valesid süüdistusi Venemaa aadressil – rakettide paigutamine Baltikumi piiridele jmt. - kuulutada „valge mära sonimiseks“. Nüüd siis sai millegi sinnapoolsega hakkama Lavrov, kes kuulutas USA presidendi Obama visiidi Eestisse naabri piiriäärseks asjalkäimiseks, mis olla olnud solvav Eestile.

Eriti pikantseks teeb asja see, et Obama Tallinna-sõit tuli Lavrovi keelele siis, kui ta vastas küsimusele USA delegatsiooni sõidust Havannasse – kas seda saavat „võtta vastusena Moskva strateegiale ja mõjule Ladina-Ameerikas?“ Lavrov vastus oli parajalt kummaline – loodetavasti ei lähe USA delegatsioon Kuubale, et kedagi ärritada (keda?) ja jätkas siis ootamatult: et ei läheks nii, nagu Obama sõiduga Eestisse, kuhu mindi ütlema, et ei olda rahul Venemaa poliitikaga. Ning selle järel kõlas juba kuulsaks saanud fraas Oru Pearu koera tegemistest Vargamäel.

Sõltumata sellest, kuidas asi välja kukkus ehk mis kontekstis Eestit mainiti, on peamine selles, et leidis kinnitust geopoliitilise konstruktsiooni – Kuuba USA külje all = Eesti Venemaa külje all – olemasolu. See aga tähendab, et Eestil on kindel ja piisavalt kõrge koht Kremli ja Smolenski väljaku (Venemaa välisministeeriumi asupaik) geopoliitilistes mudelites. Lavrovi ilmne kibelemine geopoliitikast rääkida pole üllatus – Venemaa tipud on viimasel ajal usinalt väitnud, et kõik teised tegutsevad tema vastu geopoliitilistest käsitlustest lähtudes.

Seejuures oli Putin ise esimene, kes paljastas oma mõttekaaslaste lähenemise Venemaa ümbruses toimuvale, kui ta aprillis 2005 kuulutas „NSVL lagunemise XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.“ Mäletatavasti käisid sel hetkel ka üheaegsed – nii ehk mitmega korraga mängides seda geopoliitikat tehaksegi - piirilepingute tegemised Vene-Jaapan, Vene-Hiina, Vene-Kazakhstan, Vene-Läti, Vene-Eesti, protsess, milles Eestis jäeti vahepeal kõrvale ja viimaseks, siis vilistati kohe alla kirjutama (20. mai 2005), et seejärel Lavrovi allkiri lepingult tagasi kutsuda.

Oli see juhus või mitte, kuid järgmine küsimus tuli juba Eesti-Vene uuest piirilepingust (18.02.2014), mille ratifitseerimist pole Riigiduuma vaatamata koheselt antud lubadusele alustanudki. On raske jagada mõnede kohalike kommentaatorite optimismi selles, et Lavrovilt tuli nüüd „juhend Riigiduumale tegutsemiseks“ ja algatuskihu stiilis väiteid, et „on vaja Eesti-poolset uut kutset Lavrovi Tallinna saamiseks“ jmt. Kui Lavrovi vastus algusest lõpuni läbi lugeda, siis kõlab selle algus küll positiivselt, ent kui ta saavat aru Riigiduuma seisukohast – „pole õige poliitiline atmosfäär“, siis lõpus ütleb Lavrov ju oma võimaliku Tallinna tuleku otsustamise kohta nii – „sel puhul on poliitilisel atmosfääril veelgi tõsisem roll“!? 

Kui pidada silmas konstruktsiooni USA-Kuuba-Eesti-Venemaa, siis miks peaks Moskva võimalik vastutulek Läänele algama – nagu mõni annab märku - Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisest? Pigem tuleb pärast niisuguseid sõnaseadmisi olla valmis selleks, et me jääme teatud järjestuses jälle viimaseks, sest – meil on erilised erisuhted USAga, millest räigelt märku anti.

Meenutades teisi kuulsaks saanud sõnu Eesti-Vene suhetes, siis midagi erakordset ei leiagi. Kui, siis vast Tallinnas olnud Venemaa peaminister Fradkovi põhjendus keeldumisest kahepoolsest kohtumisest peaminister Juhan Partsiga 2004.a. – „Lähen (parem) kalale!“. Minevikus sorides tuleb meelde, kuidas Peterburi delegatsiooni juht Vladimir Putin marssis 1993.a. saalist välja Hamburgis, kuna talle ei meeldinud Eesti presidendi Lennart Meri kõne.

President Ilves aga lahkus protestiks saalist Soome-ugri rahvaste kongressil Hanty-Mansiiskis suvel 2008, kui Venemaa Riigiduuma väliskomisjoni juht Konstantin Kossachov väitis selgelt valet. Kuna mõlemal juhul oli tegemist erinevatesse kaalukategooriatesse kuuluvate isikutega, siis ei mõjutanud need demonstratsioonid kahepoolseid suhteid.
Toomas alatalu