Rääkis mulle veel: „Las nad tõmbavad ringi, noorte inimeste asi. Küll ma, vanatoi, tulen riigi valitsemisega ise toime. Kindral Laidoner on ka jõudumööda abiks, tema ju ka eakas inimene, Vabadussõjas saadud haavad teevad valu, tema jääb koos minuga koduhoidjaks. Istume, kaks vanaätti, ahju ees, tõmbame piipu ja küll see Eesti riik hoitud saab. Ja seda ma ütlen, et kui riigikogu liikmetel ja ministritel peaks õues rahmeldades kõht tühjaks minema, siis sooja suppi leidub minu pajas alati!”

Ja nii oligi. Päts ja Laidoner kahekesi talitasid, aga teised riigimehed nautisid vabadust, vahepeal ainult käisid Pätsi juures söömas ning lasid vanal kroonumehel Laidoneril oma marraskil põlvi ja küünarnukke tohterdada. Siis lõid onudele patsi ja tuiskasid uuesti elulainetesse, aga kaks elukogenud taadikest lehvitasid neile kaua rõdult ja läksid siis jälle tagakambrisse, et seal öö otsa riigieelarve kallal pusida. Vanainimese uni on ju üürike, siis on hea, kui leidub, millega ajaviiteks jännata.

Nii et ei maksa ka Jüri Ratasel sellest välja teha, et tema kabinet laiali pudeneb. Kevad! Hormoonid! Ehkki eks igal minejal ole muidugi omad põhjused. Jevgeni Ossinovski ütles mulle näiteks täiesti ausalt, et tema peab karja minema.

„Ivan, kas sa oled märganud, kui lühikeseks on muutunud tüdrukute seelikud?” hõiskas Aab. „Kas sa tead, Ivan, kui magus on kevadel viin?”

„Isa nõuab,” seletas ta kurvalt. „Ütleb, et talvel võib ju ministrit mängida, aga suvel on tarvis tööd teha. Et ega tema siis mulle ometi talveks kasukat ja saapaid ostma hakka, nii suur poiss nagu mina peab need ikka ise tööga välja teenima. Nii et pole parata, tuleb minna.”

„See on uhke amet,” lohutasin mina. „Minu nooruses kutsuti karjapoisse sõra- ja sarvevägede kindraliks! Karjusel on lõbus elu, saad puude otsas turnida, kraavist konni püüda ja pajupilli teha.”

„Mulle meeldis minister olla,” ohkas Jevgeni. „Sai kingi kanda. Nüüd paneb isa need jälle kappi sügist ootama…”

Seevastu Jaak Aab seletas oma minekut hoopis teistmoodi.

„Ivan, kas sa oled märganud, kui lühikeseks on muutunud tüdrukute seelikud?” hõiskas ta ja vahtis mulle otsa palavikuliste silmadega. „Igal kevadel on nii ja mina ei suuda enam istuda läppunud toas, samal ajal kui õues liiguvad tuhanded siredad sääred! Kuradile riigihaldus, ma pole kunagi aru saanud, mida see sõna tähendab! Aga kas sa tead, Ivan, kui magus on kevadel viin? Seda võiks juua lõputult, aga ta ei tee purju, tõstab ainult lendu! Prassai, Ivan! Võib-olla sügisel kohtume! Elagu elu, mis põletab rinda! Siit ma tulen!”

Ja Jaaguke oligi läinud, ainult vägev lõhnapilv jäi temast maha. Nuusutasin neid joovastavaid odööre ja minulgi läks tuju kuidagi väga heaks, tuli tahtmine teha midagi meeletut ja hulljulget.

Mõtlesin ja läksingi lõpuks põrgu asemel Kuku klubisse.