Pärast eelmist nädalavahetuse volikogu valdavad mind ärevaks tegevad tunded, mille osas sooviksin erakonna volikogu liikmete hulgas algatada arutelu. Meie peamine väljakutse täna on erakonna madala toetuse uueks tõusuks pööramine. Möödunud nädalavahetusel kokku tulnud volikogu ja reede õhtul kogunenud juhatuse, riigikogu fraktsiooni ja ministrite koosolek sellel teemal aga ülemäära ei peatunud. Võtsime teatavaks Jevgeni plaani, mis toob esimehe tule alt välja ja annab võimaluse rahulikumalt erakonna asjadega tegeleda.
Reedeõhtune arutelu oli märgiline, sest üle poole laua taga istunutest ei toetanud Jevgeni riigikokku naasmise mõtet sellisel kujul. Eriti olukorras, kus sellega kogu plaan piirdubki. Leppisime kokku, et esimees mõtleb arutatu üle järele ning kaalub ka teisi variante, mida laua taga välja pakuti. Mis volikogus tegelikult edasi sai, seda nägime juba oma silmaga.

Enne rutakat taandumisteadet oleks olnud volikogult aus küsida hinnangut töö- ja terviseministri ametile ning erakonna senisele juhtimisele. Usun, et volikogu üksmeelne arvamus oleks olnud - ministrina ei ole Jevgeni läbi kukkunud!

Kui analüüsida, kuidas me erakonnana oleme jõudnud madala toetuseni, miks esimees peab tegema selliseid samme, siis peetakse selle põhjuseks valitsuses tehtud poliitikaid. Kindlasti on siin otsesed seosed, kuid põhjused, miks erakonna kommunikatsioonis asendus tervishoid aktsiisidega, miks sotsiaaldemokraatia lai haare varjutati nišši teemadega või kuidas erakond niivõrd kõvasti esimehe nägu on läinud, peituvad tegelikult mujal.

Laiapõhjalise juhtimise juures on oluline, et see ei oleks sinoidne, vaid pidev protsess, milles on võimalik kaasa rääkida, mida saaks suunata. Mida rohkem on jadas ettearvamatusi, valikute asemel sundolukordi, seda vähem on neid, kes sisuliselt kaasa rääkida suudavad või tahavad. Kindlasti on ka meil esinenud erakonna juhtimises neid momente, mille osas tasuks muudatustele mõelda.
Organisatsiooniline võimekus määrab tihti selle, kuidas me erakondi tajume või mida neist teame. Natuke vähem kui viimase kolme aasta sisse mahub sotsidel kolm peasekretäri ja liiga vaiksel taktil tiksuma jäetud erakonna organisatsiooniline masinavärk. Muidugi on kiiduväärt, et uus peasekretär püüab nüüd jõuliselt asju taaskäivitada ning organisatsiooni üles äratada.

Teatavasti on aga keskkontoril mitmeid olulisi rolle: lisaks valimiste korraldamisele ja rahaasjade korrashoidmisele ka kommunikatsiooni korraldamine, kontroll erakonna poliitikate elluviimise üle ja suhtlemine huvigruppide ning erakonna liikmetega, mis eeldab ka oluliste poliitikate kokkuleppimist erakonna siseselt. See viimane on iga erakonna jaoks tähtis, kuna aitab juhtidel mõista, kas erakonna liikmed, kes on nabanööriks valijatega, toetavad kavandatavaid poliitilisi algatusi. Samuti annab selgeks arutatud teema liikmetele võimaluse igas sünnipäevalauas erakonna seisukohti seletada, mõistes, mille eest seistakse.

Tõestus sellele pärineb aastast 2010, mil sotsiaaldemokraatide tõus sai hoo sisse, Sveni kõrvale lisandus hulk regionaalset ja juhtimiskompetentsi, mille põhjal loodi organisatsiooniline võimekus ühiskonnaprotsesside juhtimiseks. Erakond muutus laiapõhjalisemaks ja räägiti SDE-st kui tõsisest peaministri potentsiaaliga poliitilisest jõust. Liikmed tundsid rõõmu võimekast, partnerite ja inimeste poolt hinnatud erakonnast. Toetus ületas 20% ja jõudis isegi 30% piirile.

Tugev organisatsioon ning laiapõhjaline poliitikate kujundamise protsess on seda olulisemad, mida väiksem on partei toetusprotsent. Ilma keskse aparaadita, isegi liikmeid eirates, on tugeva avaliku toetuse korral võimalik erakonda edukalt juhtida, rasketel aegadel tugineb kõik aga organisatsioonile. Kaasamine on huvigruppide ja sihtrühmadega suhtlemise selge mõõdik. Jah, mulle vastatakse, et jälle see kaasamise ja kommunikatsiooni jutt, kuid võrreldes varasemaga on siin suur erinevus. Mitu korda kogunesid volikogu komisjonid või tehti suuremaid arutelusid 2016-2018?

Selles valguses on paljude juhtivate piirkonnaliikmete kaugenemine sotside poliitikast mõistetav ja seega on täna kaasvastutust liikmetelt keeruline paluda, kui nad ei ole otsustamise juures olnud. Eesti suuruses riigis annab aga tuhandete liikmetega avalikku arvamust tugevalt mõjutada. Vaja on usku ja veendumust, mis ei kujune listikirjade või pressiteadete põhjal, vaid läbi koostegemise. Selleks ju erakonnaga liitutaksegi, et Eesti asjas kaasa rääkida saaks.

SDE on reeglina valimistel paar % vähem hääli saanud kui üleriigiline toetus on ennustanud. Paludes ekspertidel ennustada SDE valimistulemusi , sain vastuseks, et 8% toetuse korral saame RK mandaadi ainult Järva-Viljandimaalt ning Lõuna-Eestist, ülejäänud 6 mandaati tulevad üldnimekirjaga. 10% toetuse korral lisandub veel kaks ringkonda – Harju-Raplamaa ja Tartu-Jõgevamaa. Sarnase toetusega aga ei saa mitte ühtegi kohta europarlamendi valimistel.

Valimised ei ole ainult otsus osaleda, vaid iga kandidaadi ajaline ning ressursimahukas panus, juhatuse materiaalne vastutus! Ilmselt ei pea ma kirjeldama, kui kaua ja kui keeruline on pärast rutakaid otsuseid, ebaõnnestunud sooritust ja nii liikmete kui ka valijate usalduse kaotust, tänasele võrdväärse organisatsiooni ülesehitamine, aktiivsete liikmete kaotusest tekkinud sotsiaalsete suhete taastamine jne. Usalduse taastamine liikmete, huvirühmade ja valijate hulgas peab olema SDE esimene prioriteet, poliittehnoloogilised jänesehaagid las jääda endiselt reformarite leivanumbriks. Meil on veel piisavalt aega, et ennast uuesti kokku võtta ja tõestada, et oleme endiselt need sotsid, kes seisavad elu võimalikkuse eest igas Eesti paigas, kus ühegi lapse saatus ei sõltu sellest, millisesse peresse ta sünnib ning väärikalt vananeda on võimalik ilma liigselt kannatusi talumata.

Kuidas peaksime oma tööd edaspidi korraldama:
- juhtimine peab olema eri osapooli ühendav, läbipaistev ning pidev protsess. See on kõigi õnnestumiste aluseks ja eelduseks
- olulisemad sisulised strateegiad ning poliitikad tuleb rääkida ja kokku leppida juhatuses, volikogus ning paralleelselt ka piirkondades ja osakondades
- viimastel aastatel on ühiskondlikud väljakutsed erakondadele ja kodanikuühiskonnale oluliselt muutunud, mõtestame SDE rolli uues olukorras
- erakonna aseesimeestel peab tekkima vastutus ja roll juhtimise ees
- poliitikad ja organisatsioon on lahutamatud ja teineteist võimendavad, seega tippjuhtimise tasandil tuleb tegeleda mõlemaga
- ministrid, fraktsiooni liikmed, peavad aktiivsemalt selgitama SDE poliitikat, külastama vähemalt kord nädalas piirkondi ja kohtuma huvirühmadega, erakonna liikmetega. Kui piirkonna initsiatiiv jääb lahjaks, seab eesmärgi ja juhendab kontor
- peame koostöös huvigruppide ja koostööpartneritega sõnastama uued lahendused Eestile järgmiseks 15 aastaks – regionaalsete erinevuste jätkuv suurenemine, tehnoloogia ja töö iseloomu muutustest tulenevad sissetulekute vähenemised ja lõhed, vähenev rahvastiku juurdekasv, teadmistest ja oskustest tulenevad piirangud majanduse arengule jne.