Vandeadvokaat Anti Aasmaa: mul on häbi olla advokaat!
Advokatuuriseaduse § 2 lg 2 sätestab, et Advokatuur on avalik-õiguslik juriidiline isik. Eesti Advokatuur on seeläbi ühiskonnas organisatsioon, kes teostab kindlat ühiskonnas vajalikku funktsiooni. Sarnaselt prokuratuuriga, kes täidab kohtutes süüdistusfunktsiooni ja kohtuga, kes täidab õigusemõistmisefunktsiooni. Siinkohal võib viidata täiendavalt notariaadile ning ka avalikule teenistusele, kus samuti paljud kõrgharidusega juristid töötavad.
Nimetatud organisatsioonidele on seadusandja kehtestanud seoses ühiskonna kõrgendatud ootustega ka kõrgendatud standardid, sealhulgas on läbivalt kehtestatud, et nendesse organisatsioonidesse ei tohi kuuluda isikud, kes on süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Osundatu on põhjendatav sellega, et seadusandja on teatud tegude sätestamisel kuritegudena lähtunud nende sisulisest raskusest ehk sellest, et kõnealuste tegudega rünnatakse õigushüvesid kõige ulatuslikumalt, seeläbi võib juba sellise teo toimepanemise tõttu rääkida isiku suuremast ohtlikkusest.
Õigusemõistmine on üks tervik, mis üksnes ei pea olema aus ja õiglane vaid ka sellisena näima. Ilmselt oleks väga raske ühiskonnal aksepteerida õigusemõistmist ausa ja õiglasena kui prokurörina osaleks seal isik, kes on varasemas pannud toime ametialase võltsimise või kohtunik, kes on juhtinud mootorsõidukit raskes joobes või teinud varasemas suisa teadlikult vale kohtuotsuse. Advokaadid teostavad kohtus kaitsefunktsiooni ning miks peaks neile kehtima ühiskonna poolt teistsugused ootused. Kas seeläbi mitte ei võigi ühiskond hakata meelevaldselt eeldama, et kaitsjad ongi kohtus madalama moraaliga ning üritavad süüdistatavaid vahendeid valimata sh ka ebaseaduslikke (kuna neil justkui erinevalt kohtunikest ja prokuröridest on luba kriminaalkuritegusid toime panna) lihtsalt süüst puhtaks pesta. Olen veendunud, et seeläbi võib kannatada kogu õigusemõistmise maine Eestis.
Põhiseaduse § 146 kohaselt õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Seeläbi on õiguse mõistmise funktsioon antud kohtule ning läbi jõustunud kohtuotsuse peab saabuma õigusrahu so iga õiguslik vaidlus peab ükskord lõppema. Öeldakse kaks juristi ja kolm arvamust. Alla Raudsepa kaasus oli kahtlematult mitmeti tõlgendatav ning keskse õigusliku küsimuse osas esitas eriarvamuse ka üks riigikohtunik. Osundatu ei tähenda, et kohtuotsus oleks ebaseaduslik.
Kui võtta valim 300 kohtunikust, siis ei ole välistatud, et 200 neist oleks olnud arvamusel, et tuleb teha süüdimõistev kohtuotsus ja 100 õigeksmõistev. Õigus ei ole paraku reaalteadus. 90% kinnipidamiskohas olevatest vangidest on veendunud, et nad ei ole kuritegusid toime pannud. Ei ole välistatud, et kohtusüsteem vahel eksib, kuid ühiskond ei saa hakata toimima viisil kus mingid selle osad ei aksepteeri õigusjõus kohtuotsuseid.
Aksepteerides Eesti Advokatuuri üldkogu otsust, on mul ometigi olla häbi advokaat ja kindlasti valdab vähemalt osaliselt samasugune tunne ka neid üle 170 kolleegi kes üldkogul hääletasid juhatuse otsuse mittemuutmise poolt. Olen hakanud eilsest alates ootama, millal võtab seadusandja vastu seaduse mis võimaldab Eesti Advokatuuri eksami sooritanul liikuda ilma täiendavat eksamit sooritamata, kohtuniku ametisse ning seda võimalust tõsiselt kaaluma. Samas tunnen hirmu, kas pärast Eesti Advokatuuri üldkogu otsust ei panda sellele seaduseelnõule vetot, kuna standardid vastavates organisatsioonides olemisele on kardinaalselt erinevad.
Anti Aasmaa on vandeadvokaat alates 2006. aastast. 2014. aastal valis Eesti Advokatuuri juhatus ta Aasta Advokaadiks.
