Erakogu

Esiteks, pooled ei esitanud ei maa- ega ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Kui isik soovib, et tema kulutused saaksid teise poole poolt hüvitatud, esitab ta kohtule andmed enda kulutuste suuruse ja koosseisu kohta. Antud juhul aga kumbki pool mingil põhjusel seda ei teinud. See on ebatavaline.

Teiseks, taolistes asjades vaieldakse tavaliselt järgmiste asjaolude üle: kas oli sõlmitud leping, kas autojuht teadis, et lepingule kohaldatakse tüüptingimused, kas tahvlil väikese kirjaga toodud tingimused olid autojuhi jaoks nähtavad ja loetavad, kas autojuht tohtis neid tingimusi autot juhtides lugeda (tahvel parkimistingimustega ei ole liikluskorraldusvahend ja ei vasta liiklusmärgile esitatavale nõuetele, liiklusseaduse kohaselt juhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist). Kui eelmistele küsimustele on vastatud jaatavalt, siis kas kõik tingimused on kehtivad ja kas neid kohaldatakse.

Antud asjas pooled neid asjaolusid ei vaidlustanud. See ei ole tavaline, võttes arvesse, et kui juba pöördutakse kohtusse, siis esitatakse kõik võimalikud argumendid enda positsiooni kaitseks. Et nimetatud teemade üle vaieldakse juba aastaid ja antud küsimused ei ole uudsed ja on juba õiguskirjanduses lahatud, siis ei pidanud kohtuvaidluse pooled seda ise taipama või leiutama.

Vastusest küsimusele, mida pooled ei tõstatanud, sõltunuks kogu asja tulemus

Võlaõigusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks kahe eelduse täitmisel. Esiteks, enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal viidati neile kui lepingu osale või oli võimalik nende olemasolu eeldada. Teiseks, teisel lepingupoolel (autojuhil) oli võimalus nende sisust teada saada.

Et pooled ei vaielnud loetletud teemade üle, siis polnud kohtutel põhjust ja võimalust kontrollida, kas parkimistingimused on üldse lepingu osaks. Sellest omakorda sõltub kogu asja tulemus.

Ka kohtuotsustes tuginetakse just tahvlil olnud parkimistingimuste sätetele: parkimistingimustes on sätestatud, et neid tuleb võtta pakkumusena (st siduva lepingu sõlmimise ettepanekuna), et parkimise korraldajal on õigus nõuda leppetrahvi, sõiduk kinni pidada ja ära vedada.

Kohtuotsustest ei nähtu põhjust, miks pooled ei pidanud vajalikuks vaielda parkimistungimuste kehtivuse ja kohaldatavuse üle.

Kui praegu analoogses uues kohtuasjas hakata vaidlustama neid asjaolusid, mille üle pooled analüüsitavas asjas ei vaielnud, siis saavutada teistsugust tulemust oleks juba palju raskem, kuna kõik viitaksid riigikohtu lahendile, milles konstateeritakse, et auto parkimisega loetakse leping sõlmituks.

Riigilõivust

Lisaks märgitule paljastab riigikohtu lahend õigusselguse puudumist seonduvalt riigilõivu suurusega. Nimelt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 126 lg 1 kohaselt isiku valdusest asja väljanõudmise või valduse üle toimuva muu vaidluse puhul määratakse hagihind (ja seega tasumisele kuuluva riigilõivu ja kautsjoni summa) eseme väärtusega, mis oli antud juhul 15 000 eurot, millele vastab riigilõiv 650 eurot ja kautsjon 150 eurot. See tähendab, et mida kallim on ese, seda rohkem tuleb maksta riigilõivu. Antud säte on jõus aastast 2009.

Samal ajal TsMS § 132 lg 4 p 1 ja TsMS § 132 lg 11 kohaselt loetakse valduse kaitse nõue mittevaraliseks ja selle hinnaks loetakse alati, sõltumata eseme väärtusest, 3 500 eurot, mis vastab riigilõivule 300 eurot ja kautsjonile 100 eurot. See säte on jõus aastast 2012.

Õiguses kehtib reegel, mille kohaselt olukorras, kui sama küsimust reguleerivad sätted on omavahel vastuolus, siis kohaldatakse hilisemat.

Antud asjas oli aga teisiti. Nii maa- kui ka ringkonnakohus määrasid otsustes, et riigilõivu tuleb tasuda, lähtudes mittevaralise tsiviilasja hinnast, mis on 3 500 eurot, aga riigikohus lähtus auto väärtusest 15 000 eurot ja mõistis pooltelt välja täiendavat riigilõivu ja kautsjonit.