Foto: Ekspress Meedia

Oh neid lugematuid takistusi, mis säärasel mehikesel ületada tuleb! Seal, kust Superman vaevata läbi tuhiseb, jääb meie väike kangelane püksitagumikku pidi roostes naela külge kinni. Pealegi on tal konnasilmad ja lampjalad, pidev nohu ja lühinägelikud silmad. Naela seina lüües virutab ta alati esimese asjana näpu pihta, soki sees teeb kuuseokas põrgulikku valu ja kärbes lendab kõrva. Kuid meie sangar ei anna alla, vaid rassib vapralt edasi. Jah, tõeline kangelane on just selline inimeseloomake, mitte musklis Herakles.

Meie valitsus meenutab just nimelt säärast innukat sipelgat, kes muudkui tassib ja tassib oma sääsetiiba, ehkki samblatuttide vahel kipub suund käest kaduma ja vahepeal jäävad koivad maas vedeleva närimiskummi külge kinni. Kui palju head ja kasulikku on nad Eestile kavandanud, aga ikka kipub kõik kuidagi viltu minema. Alalõpmata segab kuri saatus vahele. Kui milleski on juba kokku lepitud ja eesmärk käega katsuda, tõuseb ootamatult kerge tuuleke, tõstab sipelga lendu ja kõike tuleb otsast alata. Uued ministrid, uued läbirääkimised, uued otsused… Keegi ei saa enam hästi aru, kuhu poole sipelgas rühib, aga see, et ta pole alla andnud ega peatu hetkekski, on ilmselge ja lugupidamist väärt.

Meie valitsus meenutab innukat sipelgat, kes muudkui tassib ja tassib oma sääsetiiba.

Võtame näiteks suhkrumaksu. Magusate karastusjookide maksustamine vinnati õlale ja mindi vapralt teele. Hoolimata nohust, lampjalgadest ja sellest, et kintsu pealt kangesti sügeles, aga sügamiseks polnud nagu kiuste vaba kätt. Justkui nendest hädadest oleks veel vähe, sattus teele ka pahatahtlike eurooplaste nõue, et maksustada tuleb ka magusad mahlad ja jogurtid.

Oleks meie valitsus põhimõttelage ahnepäits, siis oleks kõik lihtne: maks peale ja kuld kukrusse! Aga meie valitsus on aateline. Mahlad ja jogurtid pole milleski süüdi ja enne mädanegu meil käsi otsast, kui me süütutele ülekohut teeme! Seevastu karastusjookide maksustamisest loobuda ei saa, sest nemad on pahad. Nii ei jäägi sipelgakesel üle muud, kui koorem õlal üha edasi minna, higimull otsaees, ja loota, et ehk kunagi jõutakse kuhugi välja ka. Hoiame vaprale väikemehele pöialt.

Tallinna linnavalitsus paistab vastuoksa silma just otsusekindluse poolest. Nemad on tõelised Supermanid! Prügikotte hävitatakse veekahuriga ja Reidi teed rajatakse, kas või nui neljaks. Paraku on nende häda see, et keegi ei tea, millal järjekordsel linnaisal käed raudu lüüakse. Kas selleks ajaks, kui Reidi tee valmis saab, on veel mõni praegustest abilinnapeadest vabaduses? Aga kohalike valimiste ajaks? Soovitan Triobetil korraldada ennustusvõistlus: suvel, kui jalgpallitulemuste peale kihla vedada ei saa, oleks see põnev meelelahutus.