Jää ja lumi ei takista: talisuplejate rannahooaeg kestab 365 päeva aastas.

Talisuplejate klubi juhatuse esimees Enno Pais libistas end jääkülma vette kuus aastat tagasi. Kutsujaks oli kolleeg Tallinna Tehnikaülikoolist.

"Alguses oli jube küll," räägib ta esimestest kogemustest, "alustasin eelsoojendusega, nüüd enam nahka enne suplust soojaks ei aja.

Vette hüpates on esiti ikka kõhe. Vees olles enam nii hull ei ole ja pärast suplust tekib eufooriline tunne. üldse ei tunne, et oleks külm - nahk on shokiseisundis. Just see eufooriline tunne meelitabki talisuplema."

Omavalitsused suhtuvad talisuplejatesse omamoodi. Kaks aastat tagasi lammutati ära Talisuplejate klubi rannamajake - karastatud inimesed, küll saavad ka lageda taeva all hakkama. Klubi 200 liikmest pidas karmidele tingimustele, kus end pärast kümblust soojendada ei saanud, vastu 50 sitkemat. Teised otsustasid vanni või suvise merevee kasuks.

"Kui meil oli maja, suplesime ikka kolm korda õhtu jooksul," meenutab Enno Pais. Praegu käime korra vees, hõõrume naha kuivaks ja kiirustame koju, et mitte külmetada."

Talve kõige karmimate ilmadega, kui väljas paarkümmend külmakraadi, kestab jääsupis hulpimine kõige rohkem 2-4 minutit. Vingemad mehed on plusskraadidega vees kauem. Kõige aktiivsemad käivad rannas kuus korda nädalas, jättes endale vaid ühe "puhkepäeva".

"Tänavune talv on klassikaline, st sai ikka jääauku raiuda," meenutab Enno Pais. "Praegu on jääaugus rinnust saadik vesi, kuigi mugavuse pärast oleks sügavam vesi parem."

Talisuplejaks saada pole üldsegi keeruline. Enno Pais soovitab alustada saunast. Pärast korralikku leili külma vette hüpates ei tunne midagi. Välja tulles saab aga omamoodi eufoorilise tunde. Edaspidi tuleb jätkata pärast suvelõppu rannas ujumist, hoolimata langevast veetemperatuurist. Ja talvel võtta ujuma minnes kaasa jäälõhkumiskirves.

KAIDO EINAMA