TLÜ kodulehel on avalikult kättesaadav kirjandusteaduste õppekava kirjeldus ning selle lõpetamisel omandatava hariduse rakendatavus valdkonniti: „[---]Eriala annab eeldused asuda tööle toimetajana ajakirjanduses või kirjastuses, kultuurikriitikuna, ametiasutuse kultuurinõunikuna – eesti kultuuri seisukohalt olulistes ametites. Süvendatud teadmised kirjandusest on vajalikud ka nendele noortele, kellel on unistus saada kirjanikuks.“ Arvestades, et ajakirjanduse eriala on ka eraldiseisvalt õpitav mitmes ülikoolis, tõuseb väljapakutud ametikohtadel konkurentide arv juba võrdlemisi suureks, võttes arvesse potentsiaalseid vabu ametikohti antud valdkonnas. Ametiasutuse kultuurinõunik on küll meeldivalt prestiizse kõlaga töökoht, kuid samuti ei saa rääkida meeletult kõrgest palgast või lokkavast tööjõupuudusest antud valdkonnas, mida tuleks täita kirjandusmagistritega. Kirjanikukarjääri kommenteerimisele ma siinkohal aega ei kuluta.

Neiu isa tuleb siinkohal muidugi kiita ehk küll äärmusliku, kuid realistliku lähenemise eest. Kui varsti juba 28 aastat põhimõtteliselt oma perekonna ülalpeetavana elanud(eeldusel, et täiskoormusega õppides tõsiseltvõetaval eriala, ei jää aega täiskohaga tööd teha) neiu kiiresti radikaalseid valikuid ei langeta, polegi vanematel muud lootust, kui neiu vaimsele ilule lisaks panustada ka tema välise ilu peale ja loota, et õnnestub ta edukalt mehele panna ja vastutus tüdruku eluolu eest üle anda.

Naiivne on loota, et makstakse rohkem kui peab

Vastulauseks väitele: „Teatud inimesed on saanud siin riigis oma positsiooni kätte. Ja neil on lihtne mõelda, et „nende teiste” tunnihind on tass kohvi. Klienditeenindaja ei ole inimene, koristaja Soomes on, rikas Eesti mees ka.“ – Eestis on lihtsalt klienditeeninduse alal niivõrd suur konkurents ja ületootmine, sest sel alal ei tööta mitte pelgalt õppinud teenindajad, vaid lisaks kõigile haridustasemetele ja erialadele on seal esindatud ka kirjandusmagistrid, kes ilma erialaste oskusteta ka teiste jaoks ülepakkumise näol turuhinda alla viivad. Kapitalistlikult toimivas majandussüsteemis, kus hinnad ja palgad reguleeruvad vastavalt pakkumisele, on naiivne loota, et tööandja peaks rohkem maksma, kui seaduses miinimum ette näeb, liiatigi ilma erialase hariduseta inimesele. Eelpool mainitud nn teatud inimesed ei ole lihtsalt saanud positsiooni kätte, kas ühel või teisel teel on ikkagi selle nimel vaeva nähtud. Vaevalt, et mõni valitsuseliikemetest või firma tippjuhtidest (autori väite alatoon nendele justkui viitab) avastati head-hunting kampaania raames kuskilt leti tagant mõtteid mõlgutamast, sama kehtib ka kõigi teiste edukamate inimeste kohta, vahet pole kas era- või avalikus sektoris

Kokkuvõttes avaldan imestust neiu naiivsuse üle, samuti tekib küsimus sellest, kuidas tal õnnestus ennast selle kurja ja kõleda maailma eest nii kaua varjul hoida. Samasugused mõtted ja mured sai minul ja meie suhtlusringkonda kuuluvatel inimestel läbi elatud tunduvalt varem, mistõttu olid ka otsused, tänast seisu arvesse võttes, õigemad. Ma kindlasti ei hakka kommenteerima, kui edukad ühed või teised sõbrad mul on või kuidas nad on oma eluga just sellisesse punkti jõudnud, kuid märksõna võiks olla siiski eesmärgipärane tegutsemine ning realistlik ellusuhtumine. Perspektiivikas kohas praktikandina tasuta või madala palga eest töö tegemine, mille eest sa saad vastu töökogemuse on tihtipeale õige valik ja seda saab ka teha teenindajatöö kõrvalt.

Tegutsege plaanipäraselt!

Kui sihid on selged, siis tuleb valida õiged vahendid, et neid saavutada, seejärel tuleb tragi eestlase kombel sõpradega koos vinguda ning ükshetk tõdeda, et plaanipärane tegutsemine on oodatud tulu toonud – valikud, mis langetati olid õiged. Raske on uskuda, et sukkpükste hinnast ning perspektiivitust eriala/karjäärivalikust valjul häälel kurtmine eelnevaid valikuid heastab või uutele väga palju kaasa aitab. Ennast ei saa usaldada pelgalt saatuse hoolde! Nüüd, kui olukord on saabunud, on hilja käsi üles tõsta ja hõigata – aidake mind, mu elu on halb – see ei aita ning kui aitakski, oleks ebaõiglane nende suhtes, kes tõesti on langetanud raskeid valikuid ja jõudnud kõrgemale kui 362 eurone palgatšekk.

***

Arvamusavaldus on vastukajaks 21. jaanuaril 2013 Eesti Päevalehes ilmunud loole "Mina, klienditeenindaja"