TAKSO Foto: Priit Simson

Kelle leiba ikkagi söövad need riigikogu liikmed, kes ülistavad juba pikemat aega seaduse halli tsooni jäänud sõidujagamisplatvormide tegevust?

Nähtavasti maksab neile palka siiski maksumaksja. Aga milleks siis TV3 uudistetoimetuse sarnaselt ühele ettevõtetegrupile varjatud reklaami teha? Kas see pole riigikogu liikme eetikaga vastuolus?

Murelikuks teeb, kui meie seadusandjad ajavad, kas meelega või siis, hoidku selle eest, teadlikult, segi kaks mõistet – innovatsiooni ja seadustele vilistamise.

Ma ei vaidle vastu, et Uberi kasutamine võib olla mugav, ent sama mugav on ka Taxofoni kasutamine. Mõlemad on jagamisplatvormid, ent ühe puhul satub sõitjat teenindama harrastaja, kellel puudub seaduses nõutud litsents, teisel puhul litsentseeritud taksojuht.

Mis seal vahet? Vahe on suur. Kui ühel puhul täidetakse Eesti Vabariigis kehtestatud seadusi, siis teisel vilistatakse neile ning kasutatakse sõiduhinna madalal hoidmiseks ära tõika, et litsentseerimata tegevuse osutamise kulud ongi väiksemad.

Kas Liina Kersna järgmiseks etteasteks saab nende vaprate ettevõtete kiitmine, kes ümbrikupalga ja kulude optimeerimise abil jätavad olulise osa makse riigieelarvesse tasumata? Loogika on ju sama kui see, kui toetada Uberi jäärapäist nõudmist taksoturu reeglite eiramine seadustada.

Kas see, et poliitikud lõpetaksid hämamise ning hakkaksid asjadest rääkima kavaldamata ja keerutamata, on pelgalt soovunelm? Kersna reklaamijuttu lugedes tundub küll nii.

Tallinki taksojuhti kirjeldatakse nohiseva tümikana, kes sõitja küsimuse peale selgituseks sõnagi ei suuda poetada, Uberi harrastajaid aga igati vikside roolikeerajatena, kellest küll mõni on umbkeelne, ent mis mure seegi.

Taolise meelevaldse vastandamisega istutatakse inimeste alateadvusesse eelarvamus litsentseeritud taksofirmade suhtes ja pannakse uskuma, otsekui oleksid jagamisplatvormi kaudu hangitud harrastajad need õiged teenindajad, kellega kunagi jama ei teki.

Imelik, ent taoline manipulatsioon meenutab populistlikku seisukohta, et kõige halvemad riigielu suunajad on elukutselised poliitikud ja usaldust väärivad üksnes vabakondade kõneisikud, kes ei kanna endaga kaasas erakondlikku taaka. Kas seda tahtiski Kersna oma Uberit ülistava reklaaminupuga meenutada?

Aga äkki tõmbaks sügavalt hinge, mõtleks elu üle järele ja seisaks siiski selle eest, et kõiki taksovedajaid koheldaks võrdselt. See ei pidurda jagamisplatvormide kasutamist, ent annab sõitjatele kindluse, et takso, millesse ta istub, on turvaline ning osutatav teenus igati tasemel.