Usun, et ma ei eksi, kui väidan, et me kõik ootame sellistel puhkudel probleemide või piinlike momentide ennetavat ja kiiret lahendamist. Seda saab tagada vaid siis, kui on ka piisavalt õigusi sellistesse probleemidesse sekkumiseks ning nende lahendamiseks ennast ja teisi ohustamata.

Riik, kus tarbitakse laste mänguväljakul võimuesindajat ignoreerides alkoholi ning sõimatakse nii ametnikku kui lapsi ning kus peetakse (riigi) korrakaitseametnikule allumatust ja füüsilist vastuhakku kangelasteoks, pole vist see, mida õiguskuulekad kodanikud soovisid.

On lausvale ja pahatahtlik väita, et siseministeeriumi muudatuse järel hakatakse bussijänestel käsi raudu panema. Sõiduõigust tuleb muidugi kontrollida, kuid äärmuslikud meetmed jäävad siiski nendeks juhtudeks, kus inimesed kujutavad kas endale või teistele selget ohtu, kui narkomaan muutub vägivaldseks või tabatud taskuvaras tahab olla vaba kui lind.

Nende muudatustega ei jagata riigi jõumonopoli laiali: politseile jäävad tema ülesanded, kuid tänastele korrakaitseasutustele antakse seaduslikud võimalused oma ettenähtud ülesannete täitmiseks. Ülesannete, mis kohalikel omavalitsustel on olnud juba üle kümnendi

See kõik toob meie kogukondadesse rohkem turvalisust, rohkem mundrikandjaid, kellel on oskused sekkuda ja lahendada probleemid kiiresti nende tekkimisel. Sellise riigi ning kogukondade koostöö ja eeskuju üle oleksin uhke.