Vello Salo: me sünnime kõik vanadena
„Ainus soe koht on kamina juures, meil pole raha tervet maja kütta,” ütleb Salo. Serveeritakse espressot. Enne intervjuu algust jutustab Salo, et kohv on vaimulik jook, ja meenutab kunagist elu Rootsis, kus ta elas Marie Underi naabruskonnas, ning seda, kui lummatud ta oli toona poetessist.
•• Vello Salo, saite eelmisel nädalal 85. Kuidas teie päevad praegu mööduvad?
Me oleme kõik kasvajad ja loodetavasti healoomulised. Kasvame, kasvame, ühel hetkel hakkab kahanemine, siis saad aru, et sa ei ela igavesti, ja hakkad asju kokku pakkima. Mul on mälukadu, lihaste kadu, olin Pärnus remondis. Keegi hea inimene on öelnud: me sünnime kõik vanadena ja peame kogu elu vaeva nägema, et surra noortena.
Ma tegelen praegu põhiliselt pühakirja tõlkimisega. Võiks öelda, et praegu on Piibel meil endiselt heebrea keeles, aga eesti sõnadega. Näiteks ülemlaulus võib lugeda komplimenti: „sinu riiete hais on nagu Liibanoni hais”. Tegelikult peaks ütlema „lõhn”.
Eesti keel on elav keel ja iga 25 aasta pärast peaks tegema uue tõlke. Ristiusu pühakiri on kirjutatud ettelugemiseks. Aga kui kuulaja ei saa teksti põhilisest mõttest aru, on tõlge vilets.
•• Miks ta siis vilets on – kas sellepärast, et on aegunud?
Sellepärast, et tõlge on liialt tähttäheline. Näiteks kui Uues Testamendis on Jeesus surnuist üles tõusnud ja Maarja Magdaleena läheb tema hauale, võib eestikeelsest tõlkest lugeda, et Jeesus ütles talle: „Rõõmusta!” Tegelikult ei öelnud Jeesus nii, ta ütles lihtsalt arami keeles „tere”.
Meil on Indrek Hirvega tõlgitud kõik neli evangeeliumi, aga see on alles toortõlge. Igal hommikul jumalateenistusel loen ma enda tehtud tõlkest ette ja kuulan, et kas nii võib jääda. Jeesus rääkis ju keelt, mida rahvas rääkis. Aga selleks, et terve Piibel uuesti eesti keelde panna, peaksin elama 800 aastat.
Suvel ilmus Loomingu Raamatukogus ka Johannese ilmutus, mille tegime koos Indrek Hirvega.
•• Miks valisite eestindamiseks just ülemlaulu ja Johannese ilmutuse?
Seal on mitu põhjust. Ülemlaulust on ilmselt kõige vähem aru saadud. Ja Johannese ilmutusraamat – see on väga inspireeriv raamat, mis on igal pool kristliku jumalateenistuse eeskujuks. Meenutaksin ka selle saamislugu – Johannes oli vabatahtlikult eksiilis, Anatoolias, praeguses Türgis. Ta tahtis oma kogudusele kirjutada nii, et roomlased aru ei saaks. Selleks oli lihtne lahendus – paarsada aastat oli juudi rahva olukord olnud nii halb, et nad olid alailma oodanud maailmalõppu ja kirjutanud „apokalüpse”. Niisiis kirjutas ka Johannes selles stiilis, et rooma ametnik vaataks – see on üks järjekordne hirmu ja õuduse, maailmalõpu raamat. Aga lugejad, kellele ta kirjutas, said täpselt aru, millest jutt. Ilmutusraamatu sõnum oli lihtne: ärge teenige ebajumalaid, maailm ei lõpe, uus maailm on juba sündinud, see on juba käes.
•• Mis on teie jaoks ebajumalad tänapäeva Eestis?
Kust mina seda statistikat tean? Aga öeldakse, et papiusk, raha-usk – see on kõige kõrgem väärtus. Usutakse, et raha eest võib kõike teha. Ent ristiusu peamine asi on anda, mitte võtta või kohut mõista. Kohut mõistab Jumal. Ka Jeesus hoiatab mitmes kohas, et ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie kohta kohut.
•• Kuid ilma hinnanguid andmata on ju raske elada.
See on teine asi. Ma ei saa elada, kui mul puudub arvamus, mis on hea või paha. Aga seda ei tohi olla, et ma ütlen, et teie olete kurjad, mina aga ingel ja puhas. Ristiusus on põhiline see, et kõik tuleb andeks anda – vihka pattu ja armasta patust. Näiteks, kuidas suhtub kirik homodesse? Armastusega.
•• Rootsis pühitseti aasta eest ametisse esimene avalikult homoseksuaalne naispiiskop, kes elab koos naispastoriga. Nad kasvatavad koos väikest poega…
Ka temasse suhtume armastusega.
Aga homoseksuaalsus on puue – inimene lihtsalt ei saa hakkama sellega, millega kõik teised hakkama saavad, ta on valepidi.
•• Mida arvate geiabielude seadustamisest?
Mina ei toeta segadust. Abielu on olemas olnud maailma algusest saadik. Aga me peame vahet tegema usuterminoloogia ja ilmaliku terminoloogia vahel. Nendega, kes midagi ei usu, ei saa usuterminoloogias rääkida.
Eesti kodanikel on õigust oma arvamust avaldada – kõigil vähemustel. Kristlikul vähemusel, moslemi vähemusel. Eesti perekonnaseadus toetab perekonda, sest riigi huvi on, et rahvas kasvaks. Kui homod soovivad õigust oma partnerlus registreerida, võivad nad pöörduda selle ettepanekuga valitsuse poole. Kui valitsus näeb, et sellest riigile tulu tõuseb, siis võib ta seda ju lubada. Aga sel juhul ei tohiks seda nimetada abi-eluks, vaid kooseluks, partnerluseks või muuks taoliseks. Vastasel korral tekitaks see juurde segadust! Mina ei ole riigi kodanikuna selle poolt, et segadust tehtaks.
•• Mis on pühakirjas, mida tõlgite, teie lemmikkoht?
Kindlasti kogu Piibel, asju kontekstist, seosest välja rebida on väga ebatervislik. Mulle lauluna meeldib „Õndsad on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik”.
Muide, veel segadusest tõlkimisega – Aadama ja Eeva loos ei ole tegelikult juttu patust ega pattulangemisest. Kiusaja ütles, et kui te keelatud puust sööte, siis te ei sure, vaid te muutute Jumala sarnaseks. See ongi usus põhiline küsimus: Jumal on armastus, armastus on vaba otsus ja selleks, et saaksime vabalt valida, andis Jumal ka võimaluse olla tema vastu. Me saame talle selja keerata küll.
Eesti Päevalehe nõrk koht on see, et teil kirjutab ilmast ilma Vanajumal, aga Saatanale pole te kordagi sõna andnud. See on diskrimineerimine. Kahjuks pole aga Eestis ühtegi korralikku ajalehte.
•• Mis te sellega mõtlete?
Korralik ajaleht on nagu Frankfurter Allgemeine, seal ei aeta lasteaiajuttu. Eestis tuntakse huvi ainult selle vastu, et tooks raha sisse.
•• Kas kasvasite lapsest peale kristlikus kodus?
Minu kodus ei räägitud usust kunagi. Mõlemad mu vanemad olid algkooliõpetajad, isa oli algkoolijuhataja. Aga mu vanemad käitusid heade ristiinimestena. Nende elu oli tunnistus sellest, et tuleb head teha.
•• Kuid head teevad ju ka inimesed, kes jumalasse ei usu.
Muidugi. Tore oleks, kui inimesed teeksid head. Et nad ei sõidaks teisele vöötrajal otsa, aga kahjuks seda juhtub.
Minu otsus sündis siis, kui pärast Teist maailmasõda õppisin Hollandis. Sealne perepoeg ütles: „Vello, kui sa nii mõtled, siis pead sa preestriks hakkama.” Ja siis ühel päeval mõtlesingi, et nüüd hakkan teoloogiat õppima. Aga see ei olnud ühe päeva otsus. Pigem kasvas see mõte ajas. Ma arvan, et see on sama nagu abikaasa valik – ka see ei tule nagu välk selgest taevast. Mõnel on tunne, et armastus sünnib esimesest, teisel – kolmandast või neljandast pilgust.
Aga inimesele on antud vabadus. Ka vabadus kurja teha. Selleks et inimene armastaks, tuleb talle anda vabadus teha valik – kaks võimalust ja kõik variandid selle vahel.
•• Mõnikord teadusuudiseid lugedes tekib küll küsimus – kus on vabadus? Ühest küljest räägivad geeniteadlased sellest, kui väga meie olemust määravad geenid, pärilikkus. Teisalt räägivad sotsiaalteadlased sellest, kui palju sõltub meie keskkonnast, kasvatusest.
Jah, inimene peaks tunnistama, et me oleme väga piiratud, ülimalt piiratud. Otsisin kaua seda sõna, mis väljendaks seda, kui väikesed me oleme. Ja siis astus noorte laulupeol kaheksa-aastane Aleksander mikrofoni ette ja laulis: „Ma olen tibatilluke.”
Kui öelda, et universumi läbimõõt on 15 miljonit valgusaastat, siis seda ei saa üldse ette kujutada, see on pöörane kaugus! Mis olen mina seal? Ma ei ole seal isegi mitte märg plekk.
Samas loome igaüks oma väikese universumi. Aga hakata teadusliku maailmavaate pähe ütlema, et alguses käis Suur Pauk… Mingit kõrva ei olnud ju siis, mis pauk seal käia sai? Paugud on ainult kuulajate jaoks ja värvid on ainult inimeste jaoks. Tehke pimedale selgeks, mis on värv…
Kujutlege silmapilku enne esimest silmapilku. See ei ole võimalik meie peas, sest meie jaoks aeg jookseb, kell käib. Algust ei olnud. Kuidas tõestada, et algus oli, kui me ei saa ette kujutada silmapilku enne algust?
Kui olin aastal 1972 esimest korda Ameerikas, jäi mulle meelde Volkswageni reklaam, mis ütles „Live below your means”. Seda ei saa eesti keelde tõlkida – ela alla oma jõu, see ei kõla hästi.
•• Mida see teie jaoks tähendab?
Minu peres öeldi – ela kokkuhoidlikult. Ma ei tea, kui palju tuhandeid kõveraid naelu ma olen sirgeks tagunud. Karjamaal postid lagunesid, kõverad naelad löödi sirgeks.
•• Milliseid mõtteid tekitab teis see, kui näete Õhtulehe esikaanel taas mõnd nõida või telerist nõiasaadet?
Vana eesti ütlemine on, et igal lollil oma lõbu. See, kes teleka lahti keerab, on ise selles süüdi. Minul televiisorit ei ole, kui midagi tähtsat on, saab vaadata arvutist või arhiivist.
•• Millega seletate seda, et Eestis määratleb end religioossena palju väiksem osa ühiskonnast kui Lääne-Euroopas?
Jeesus Kristus ei käinud üldse kirikus, tema asutas kiriku. Tähtis ei ole nähtav kirik, vaid see, kuidas elatakse. Tähtis on armastus. Maailma põhijõud on armastus, mitte viha, mitte raha, mitte võim. Igaüks teeb oma elus valiku. Keegi võib öelda – mina soovin oma elus nii palju lõbu kui võimalik ja nii vähe tööd kui võimalik. Aga midagi juhtub tänu sellele, et keegi on tööd teinud. Tänu sellele, et Tallinnas on ööklubid, ei juhtu midagi. Enamasti juuakse seal ennast täis. Meie siin kloostris ööklubi ei ava, meil on kell kümme õhtul vaikus.
•• Kas teie näete maailmas teatavat konflikti kristliku ja islamimaailma vahel, millest palju räägitakse?
Kristlikku ja islamimaailma pole olemas – mõlemad pooled on killustatud. Olemas on konkreetsed isikud, konkreetsed kristlased ja moslemid ning mõned neist saavad omavahel hästi läbi, mõned mitte. Selle jaoks, kes on tõesti kristlane ja tunnistab, et maailma põhijõud on armastus, ei saa tekkida konflikti. Minu jaoks ei ole vaenlasi olemas, kõik on head sõbrad.
Kui mina läksin Soome sõtta, siis selleks, et „kõik tiblad mättasse lüüa”. Mu isa oli olnud kaitseliidus ja parašütiste püüdma minnes surma saanud.
Aga nüüd ma mõtlen teistmoodi: miks mina peaksin hakkama mõnd pilusilma sihtima ja tema mind, kui me ei tunnegi teineteist?
Kui ma aastal 1945 jõudsin Rooma, ööbisin kloostris, olin 19-aastane, siis vaatasin, et mis naljakad naised siin kloostris on – kui meie juute tapsime, varjasid nad juute, aga kui meid hakataks tapma, varjavad meid.
•• Samas näikse paljudel eestlastel olevat raske minevikus toimunut andestada…
Mina loodan, et see ei ole raske.
Teinekord öeldakse ka, et ristiusu nimel on halba tehtud. Aga see on see küsimus, et kas pudel on pooltäis või pooltühi. Miks mitte rääkida sellest, kui palju head on tehtud, kui palju haigevoodeid kristlikud kirikud annavad maailmale jumalamuidu?
•• Mida tähendab teie jaoks sõna „patt”?
See on Jumala käsust üleastumine. Ja käsk on armastus. Kui mina olen kedagi vihanud, siis see on patt, puudujääk, möödalaskmine.
Aga armastus ja lõbu on erinevad asjad. Kui looja on loonud meid loojateks ja on andnud meile loomiserõõmu, mida keegi nimetab kaifiks, keegi suguaktiks, siis kui me ütleme, et titte me ei tee, vaid lihtsalt lõbutseme, kisume katki selle, mis looja on loonud. Igasugune erootika väljaspool abielu on patt.
Kahjuks mõeldakse tihti, et „tõmban selle tibi hoovi”, pärast vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Aga kui keegi minu arvamust küsib, siis mees, kes oma lapsele elatist ei maksa, on lontrus. Mõnikord aitab kõva sõna, mõnikord ei aita isegi rusikas. Viilitakse, saadakse ümbrikupalku, et ainult alimente mitte maksta.
•• Praegu on puhkenud suur arutelu Eesti ajaloo tutvustamise üle Euroopas.
Igaüks teeb seda, mida tähtsaks peab. Mina pean tähtsaks pühakirja tõlkimist ja soovitan kõigil tegeleda sellega, mida nemad tähtsaks peavad.
•• Te räägite palju kaasinimesest hoolimisest. Kas teie hinnangul juhitakse Eesti riiki südamega?
Ei paista välja. (Ohkab.) Aga mina ei ole kohtumõistja. Kui antakse populistlikke lubadusi, siis see on omakasu püüdmine. See ei ole üldise kasu püüdmine. Ja see on patt. Aga meil on tõeline demokraatia – keda me oleme saanud, seda oleme ise valinud. Usun Rein Taagepera, kes ütleb, et valimised on Eestis küllalt demokraatlikud. Alati võib tahta ja teha paremat, aga tehku see, kes oskab.
Mina teen seda, mida mina oskan – nüüd ma lähen sööma, siis magan ja siis hakkan kirjutuslauda koristama.
Eluloolist
Vello Salo
(1945. aastani Endel Vaher)
Snd 5. novembril 1925
•• Eesti katoliku vaimulik, literaat, tõlkija ja kirjastaja.
•• Õppinud ja töötanud Nõukogude okupatsiooni ajal välismaal, naasis Salo 1993. aastal Eestisse. Aastast 2001 on ta Pirita kloostri preester ja tegeleb ka raamatute kirjastamise ning eestikeelse Piibli uue tõlke toimetamisega.
•• Vello Salo on tõlkinud itaalia keelde oluliste eesti luuletajate loomingut. Ta on avaldanud uurimuslikke materjale eesti kultuuri kohta ja ülevaateid okupatsioonivõimude repressioonidest Eesti territooriumil.
•• Oli Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni (ORURK) esimees aastast 1996 kuni komisjoni töö lõppemiseni aastal 2005.
