Oma ühiskondliku töö tõttu tuleb mul sageli pöörduda küll Venemaa, küll Prantsusmaa presidendi poole. Harilikult olen neid kirju üle andnud suure pompoossusega, korraldanud isegi rongkäike, korjanud tuhandeid allkirju. Kuid kunagi pole olnud nii tuliseid reaktsioone, kui pälvis mu tagasihoidlik kiri Kaljulaidile. Ilmselt lõhestab kahe maailma – vene- ja eestikeelse – olemasolu ühiskonda nii tugevalt, et mu pöördumine põhjustab elavaid vaidlusi ka aasta möödudes.

Võin kindlalt öelda, et aastaga pole integratsiooniteema kuhugi kadunud, küll aga on muutunud minu suhtumine sellesse. Ma ei reageeri sellele enam nii valuliselt, sest olen mõistnud midagi olulist: integratsioon ei olene keeleoskusest. Keel on vahend ja instrument, integratsioon oleneb hoopis millestki muust.