Aga üks päev oli teistsugune. Kreutzwaldi tänavat pidi Narva maanteele saamiseks pidin nagu Moskvaski muskliliste selgade vahelt läbi trügima ja astusin õige mitmele hipsteriketsides jalale. Aga ma murdsin läbi. Ja nägin kirevat rahvarõivastes inimeste rongkäiku. Nad sammusid oma kodukandi lippude lehvides ja laulu saatel. Iga mööduv noorte poiste ja tüdrukute rühm laulis mingit oma, aga pealtvaatajatele tuttavat laulu. Olin sattunud noorte laulu- ja tantsupeo „Mina jään” rongkäigule.

Venemaal olen ma harjunud hoopis teistsuguste rongkäikude ja paraadidega. Need on kas sõjaväelised, nagu 9. mai paraad – mürisevad tankid, hirmuäratavad kanderaketid, hoolitsetud väljanägemisega dessantväelased sinistes barettides (räägitakse, et nad suudavad peaga telliseid purustada) – või spordivõistluste avapidustused, mis on ainult olümpiamängudel ilusad.