VENE PILK | Andrei Šumakov: miks minu laps läheb eesti kooli?

Tean hästi, kui nigel tunne on keeli mitte osata.

Mõne päeva pärast algab uus õppeaasta. Praegu on mu poeg veel liiga väike, et see kuidagi temasse puutuks. Kuid olen tugevalt veendunud, et mõne aasta pärast, kui tal tuleb minna kõigepealt lasteaeda ja siis kooli, langeb mu valik eestikeelsele õppeasutusele. Ja vaat, millepärast.

Õppisin ise Venemaal. Vene provintsis, kui soovite. Seal anti hästi matemaatikat, mäletan siiani olulisi ajaloolisi sündmusi, õppisin geograafiatundides sedagi, kus asub Eesti, ammu enne seda, kui siia saabusin. Vene keeles kirjutan üsna hästi, mis tähendab, et ka vene keelega peaks kõik korras olema. Füüsika või keemia kohta ei oska midagi öelda, niikuinii ei lähe neid teadmisi elus vaja ning nõnda nad kenasti ka ununesid. Kuid võõrkeeled... see oli täielik katastroof.

Kõigepealt me õppisime Nõukogude õpikute järgi, mis sest, et Nõukogude Liidul läks korda laguneda. Õppisime Lena Stogova (olete temast kuulnud?) elu üksikasjade kohta, lugesime tema suhtumisest Leninisse ja pioneeridesse ning kirjutasime tekste stiilis „My father is an engineer”. Inseneridest rääkides: mõnd aega andiski meile inglise keelt pesueht naisinsener. Tuleb välja, et pärast seda, kui pärisõpetaja lahkus madala palga pärast (olid ju 1990-ndad) või läks dekreeti, teist õpetajat, kes natukenegi osanuks inglise keelt, minu Tšeljabinski-lähedases maakohas ei leidunud.