Endiseid sotsialismimaid iseloomustab pikaajaline nõukogudeaegne suhtumine, et naisküsimus on lahendatud ja sellega ei pea enam tegelema, sest naistel olid justkui võrdsed õigused ja töökohad. Iseasi, kas neile meeldis olla näiteks kraanajuht või asfalteerija. Samal ajal olid lääne naised pigem koduperenaised ja ülikoolihariduseta.

Nõukogude Liidus iseseisvusid naised palju varem ja mõneti oli see pealesunnitud. Naiste töötamine oli ametlik poliitika ja mõneti paratamatu, sest pärast sõda oli meestest suur puudus. Nii tekkis mõneti hullumeelne lapsi kasvatava ja täiskoormusel töötava emaga mudel, milleks süsteem tegelikult tingimusi ei loonud. 1970. ja eriti 1980. aastatel sai sellest tõsine probleem ja sündis uus, majanduslikest põhjustest ajendatud feminismi laine. Kui aga Nõukogude Liit kokku varises, taheti unustada kõik vana ja uuesti alustada. Sellepärast iseloomustab postsovetlikku feminismi suhtumine, nagu poleks varem feminismi ega naisliikumisi olnudki.