Vene temperament Tapal
Tapa linnapea ei usu, et raudteemehed Tapa veduridepoo sulgemist vaguralt võtavad. Linnapea ennustab, et ühel päeval lähevad raudteelased Tapal kaubarongidele ette.
Ja see on linnapea sõnul midagi hoopis ägedamat kui reisirongiliikluse lõpetamisel peetud tuim meeleavaldus raudteejaamas. Vene temperament on midagi muud, teab linnapea.
Kümme aastat tagasi oli Tapa sõjaväe- ja raudteelinn. Vahepeal muutus vaid raudteelinnaks ja nüüd on 125-aastase raudteeajalooga linn taandumas lihtsalt üheks raudteesõlmeks ja ei ole enam Eesti suurima ja tähtsama depooga linn.
Mida peavad edasi tegema sajad, eelkõige venekeelsed mehed, kes mäletavad okupatsiooniaegseid raudteelaste soodustusi, millest üks oli puhkuseaegne prii rongisõit kas või Sahhalinile välja? Kuidas nad muutuse psühholoogiliselt üle elavad? Kuidas majanduslikult? Praegu elavad Tapa raudteelased keskmisest kaaslinlasest paremini ehkki ei ole see 4000 krooni palka ju ka miski väga tõsine teenistus.
Pärast okupatsioonivägede lahkumist on sellestki väikelinnast üritatud teha eestikeelset ja –meelset linna. Üksjagu on see juba õnnestunud ning eestlaste ja eestikeelsete muulaste elu on kindlasti muutunud.
Raudteetöö kokkukuivamine saab olema eelkõige venekeelsete inimeste elu halvenemine ja selle sõlme peavad nüüd lahendama eestlastest linnajuhid ning ameeriklastest-inglastest-eestlastest raudteeomanikud. Kes ei ole tuhandete kaupa muulasi Nõukogude Liidu avarustest Eestisse meelitanud. Paratamatu okupatsioonijärgne taak.
Linnapea ootab, et riik raudtee müügist teenitud miljardist tubli tüki Tapa arenguks ja raudteemeeste ümberõppeks annab. Kindlasti ei pääse raudteeomanik koondatud töömeestele korralike hüvitiste maksmisest.
Aga kui mehed ainult riigile ja ei tea veel kellele lootma jäävad, võivad nad oma eluga lootusetult umbe joosta. Kui juba aastaid relsse vahetav noor mees tunnistab, et peale auto ja traktori juhtimise ta muud ei oska ning õppida ka eriti ei taha, siis ei aita tema elu küll mitte miski paremaks muuta.
Tapast kirjutatakse ja räägitakse lähikuudel kindlasti palju, aga võimalik, et dramaatilist sotsiaalset katastroofi seal tegelikult ei tule. Need, kes tõsist oskustööd teha ei taha, virelevad praegu ning edaspidigi. 30 aastat lukksepana vedureid remontinud ning rasket tööd teinud mehed usutavasti niisama lihtsalt alla ei anna.
