Vene valeusu kirik
Mõne päeva eest andis Moskva patriarhaat OSCE konverentsi raames teada, et lükkab tagasi Eesti valitsuse vastutuleku registreerida Moskvale alluva õigeusu kiriku Eesti haru.
Eesti pakutav põhikiri ei arvestavat piisavalt kiriku “sajanditepikkuseid traditsioone” ja “selle ajaloo tõepärasust” ning selle registreerimisega tekkivat olukord, kus ei tunnustata, et Moskva alluvuses toimiv Vene Õigeusu Kirik on Eestis järjekestvalt tegutsenud.
Häda on selles, et sellist asja ei saagi kuidagi kinnitada, sest see kirik ei ole Eestis pidevalt tegutsenud. Nii peaks Eesti Vabariik kinnitama ka seda, et Vene saatkond Tallinnas on sama, mis tsaariaegne kubermanguvalitsus ja on siin kogu aeg tegutsenud.
ENAMLASED ALLUTASID KIRIKU. Õigeusu kiriku pea Venemaal oli Peeter Suurest kuni enamlaste võimuhaaramiseni olnud keiser. Mõrvates Nikolai II ei mõrvanud enamlased mitte ainult monarhi. Nad mõrvasid ka vene kiriku, ikoonimaalijate, ehitusmeistrite, kroonikakirjutajate Dostojevski ja Tolstoi poolt tuhande aasta jooksul kuulsaks tehtud ja sama kaua vene rahvast hoidnud kiriku pea. Enamlaste ametlik poliitika oli kiriku organisatsiooni hävitamine ja võitlev ateism. Kirikumehed kuulutati rahva- ja klassivaenlasteks ning piiskopid, metropoliidid ja preestrid arreteeriti lihtsalt oma elukutse tõttu. Nii oli 1939. aastaks revolutsioonieelsest 50 000 preestrist ja 167 piiskopist N Liidus alles umbes sada lihtvaimulikku ja 7 piiskoppi. Paljud usklikud venelased olid veendunud, et kommunistlik võim on saatanast ja keegi enamlikest juhtidest peab olema Antikristus. See oli aeg ja taust, mil Bulgakov kirjutas “Meistri ja Margarita”.
Kuid masside üle kontrolli hoidmise geenius Stalin oli juba otsustanud, et kiriku täieliku hävitamise asemel on tal kasulikum muuta see oma tööriistaks. Pärast patriarh Tihhoni surma (mõnede arvates mürgitamist) 1925. aastal otsustas Stalin uue patriarhi valimist ja kirikukogu kokkukutsumist mitte lubada ja patriarhi ei valitud. Kiriku ajutiseks peaks sai Metropoliit Sergius. Samuti ei lastud täita tühje kohti Sinodis ning Sinodi tegevus lakkas aastateks. Kiriku organsitasioon lagundati.
Kirikuelu seiskus, usutegevus läks põranda alla ja eraldus senisest enam sektidesse. 1926. aastal arreteeriti faktiline kirikupea Sergius. Kui ta pool aastat hiljem ootamatult vabastati, järgnes sellele metropoliidi deklaratsioon, mida ajaloolased on nimetanud vene kiriku “vaimseks ja moraalseks katastroofiks”. Sergius teatas, et kirik peab uue võimuga koostööd tegema. Kiriku mingigi säilitamise nimel nõustuti saama nõukogude võimu aktiivseks liitlaseks.
Venemaal ja mujal on vaimulikke, kes leiavad, et Sergiuse deklaratsioonist saadik kaotas kirik moraalse õiguse vene rahvast vaimselt juhtida. Sisuliselt määras kõiki kirikujuhte ametisse partei keskkomitee. Välismaal tegutsevad vene õigeusu kirikud keeldusid seesuguse Moskva Patriarhaadi tunnustamisest, lõhe välismaal asuva Vene Õigeusu Kiriku ja Moskva Patriarhaadi vahel kestab tänaseni.
Kui venelased olid 1943. aastal sakslastele sõda kaotamas, lubas Stalin kokku kutsuda Kirikukogu, valida patriarhi ning avada mõned vaimulikud seminarid. Sõja ajal oli Stalinil vaja kiriku abi venelaste innustamisel. Sealt edasi hakkas kirik tegema seda, mida Kreml käskis ja teeb seda tänaseni. Anti üles kirikusisesed teisitimõtlejad, KGB-le anti edasi poliitiliselt kahtlased pihisaladused, toetati N Liidu välispoliitikat ja maailma kommunistlikke liikumisi rahuvõitluse sildi all. Kõrgemad vaimulikud said samad privileegid, mis muu nomenklatuur.
ÕIGEUSK EESTIS. Ka Eesti õigeusklikud ei pääsenud enamlaste kirikupoliitikast. Punased mõrvasid piiskop Platoni kommuuni ajal Tartus 14. jaanuaril 1919. Vabadussõja lõppedes katkes Eesti õigeusklike side Venemaal hinge vaakuva kirikuga. Eestisse loodi iseseisev õigeusu kirik, mille piiskopiks valiti Paulus. 1923. aastal pühitses Konstantinoopoli patriarh Meletios IV Pauluse metropoliidiks. Sellega läks Eesti Apostlik Õigeusu Kirik (EAÕK) Konstantinoopoli patriarhaadi nn. kanoonilisse alluvusse, kuid jäi faktiliselt iseseisvaks. Tartu rahu päästis veel kahekümneks aastaks paljude õigeusu vaimulike elu.
Moskva on nüüd üritanud väita, et EAÕK läks Eesti vallutamise järel vabatahtlikult üle Moskva alluvusse. See väide on samaväärne väitega, et Eesti astus vabatahtlikult N Liitu. Juba aastal 1940 pidas Moskva vajalikuks iseseisva EAÕK likvideerimist. 1941. aasta märtsis kirjutas NSVL julgeoleku rahvakomissar Merkulov Stalinile: “Moskva patriarhaat peab määrama Balti vabariikide piiskopkondi juhtima eksarhi seisuses (volitatud isik) peapiiskop Voskressenski Dmitri Nikolajeviti (NSVL julgeoleku rahvakomissariaadi agent), põhjendades oma otsust Moskva patriarhaati saadetud kohalike vaimulike sellekohaste palvekirjadega.”
Eesti iseseisvumise järel otsustas Eesti Apostlik Õigeusu Kirik enda tegevuse kodumaal taastada. Kirikus tekkis aga olukord, mis oleks tekkinud ühiskonnas, kui näiteks Narvas üritanuks mingi seltskond luua alternatiivse kubermanguvalitsuse ja väitnud, et just see valitsus on Eestit kogu aeg valitsenud. Moskvast määratud venekeelsed preestrid hakkasid täitma Moskva korraldusi ja keeldusid Eesti Õigeusu Kiriku iseseisvust aktsepteerimast.
Häda on selles, et Moskva Patriarhaat on küll läbi teinud teatava uuestisünni ja patukahetsuse, kanoniseerinud Tihhoni ja tunnistanud suuri kannatusi kommunistide ajal, kuid ametliku Moskva sise- ja välispoliitilise tööriista rollist ei ole ta loobunud.
Kui vaid mõned näited tuua, siis õnnistas patriarh Aleksius Teteeni sõja, Moskva Patriarhaat protestis NATO tegevuse vastu Jugoslaavias, Aleksius on korduvalt teatanud, et kaitseb venelasi väljaspool Venemaad. Juunis külastas ta paavsti Ukraina visiidi ajal protestina Valgevenet ja kutsus koos president Lukaenkaga üles vene, ukraina ja valgevene rahvaste ühtsusele. Samal visiidil autasustas patriarh Valgevene KGB esimeest ja mitut KGB ohvitseri kiriklike aumärkidega “ühiskonna vaimse uuendamise, uskudevahelise rahu ja harmoonia tagamise ning ühiskonna vaimsete aluste tugevdamise eest”.
Õigeusu Kiriku küsimus Eestis ei ole Moskva Patriarhaadile pelgalt kirikuvara jagamise ja mõnekümne tuhande õnnetu hinge küsimus. See on ajaloolise territooriumi ja mõjupiiride jagamise probleem. Nii nagu ametlik Moskva üritab poliitiliste vahenditega hoida ja laiendada oma mõjusfääri, üritab kirik Kremlit toetada. Moskva ei taha lasta Eesti Õigeusu kirikut iseseisvuda mitte mõne lagunenud kirikuhoone kättesaamise, vaid tsivilisatsioonide piiri nihutamise huvides. Sellepärast räägib Moskva nüüd ajaloolisest tõest ja tema kirikliku struktuuri sajanditepikkusest tegutsemisest Eestis.
Moskva kirik tahab siin olla korraga nii tsaariaegne imperiaalkirik, Eesti Apostlik Õigeusu Kirik kui ka Stalini poolt vormitud Putini kirik. Siit saab järeldada ainult üht: kirikutüli Eestis laheneb siis, kui Moskva kirik muutub poliitikainstrumendist uuesti tõeliseks kirikuks või siis, kui Eesti Vabariik liidetakse Moskvasse saadetud palvekirjade alusel uuesti Venemaaga.
