Venemaa poliitika insider: Putini võib võimult tõugata ainult riigipööre
Tšadajev kuulus kuni kevadeni Venemaa poliitiliste otsuste tegijate siseringi, juhtides võimupartei Ühtse Venemaa kesknõukogu poliitikaosakonda. Ametliku versiooni järgi pidi Tšadajev ametist lahkuma, kui oli oma blogis kritiseerinud president Dmitri Medvedevi otsust toetada NATO Liibüa-vastast tegevust. Teise versiooni järgi sunniti ta lahkuma president Dmitri Medvedevi lähikonna nõudmisel pärast tuntud politoloogi Gleb Pavlovski Kremlist vallandamist, mida nõudis omakorda Venemaa praeguse peaministri Vladimir Putini lähikond. Praegu töötab Tšadajev Venemaa riikliku humanitaarülikooli (RGGU) ajalooteaduskonnas dotsendina.
2006. aastal kirjutasite te palju tähelepanu äratanud raamatu „Putin. Tema ideoloogia”. Kas see ideoloogia on viie aasta jooksul palju muutunud?
Majanduskriis muutis seda ideoloogiat muidugi kõvasti. Ma kirjutasin selle raamatu siis, kui tundus, et USA veel maailmas domineerib. Nagu me nüüd aru saame, siis Putini ideoloogia nõudis USA ülemaailmset domineerimist. Kui aga USA domineerimine maailmas väheneb, nagu praegu, siis nõrgeneb ka Putini süsteem.
Ja kuidas mõjutab USA maailmas domineerimise vähenemine kevadel uuesti presidendiks valitava Putini poliitikat?
Kõigepealt muidugi tekivad uued liidud, eelkõige sõprus Hiinaga. Meie ja Hiina täiendame teineteist hästi. Kuni selleni, et Venemaa rahvastikus on naisi 25 protsenti rohkem kui mehi, Hiinas aga vastupidi. (Naerab.) See on muidugi nali.
Olgu, mis peaks juhtuma, et Putin kaotaks võimu?
Riigipööre!
Sõjaline?
Pole vahet, milline, aga riigipööre. Vandenõu tema lähikonnas. Sisemised vastuolud võimuladvikus viivad konfliktini ja üks rühmitus võtab jõuga võimu. Nii see tavaliselt käib. Venemaal on kõik revolutsioonid või riigikorra muutused alati alanud riigipöördest.
Miks tahtis Putin Kremlisse naasta?
Minu kontseptsioon on, et Medvedevi lähikond lõhenes jeltsinlasteks ja putinlasteks. Lihtsustatult öeldes kuulusid jeltsinlaste hulka sellised isikud nagu Natalja Timakova ja Arkadi Dvorkovitš (vastavalt presidendi pressišeff ja majandusnõunik – J. P.), aga putinlaste esindaja oli Vladislav Surkov (presidendi administratsiooni asejuht, Venemaa sisepoliitika ideoloog ja juhtija – J. P.). 2008. aastal (Medvedev sai presidendiks, Putin liikus peaministriks – J. P.) jagunesid valdkonnad nii, et Putinile jäi majandus ja Medvedevile poliitika. Aga kuna Medvedev oli enne olnud just majandusala asepeaminister, siis tahtis ta väga just majandusvaldkonda. Ta püüdis saavutada, et ta lastaks ressursside ligi, aga ressursse talle keegi anda ei kavatsenud. Poliitikat ta eriti ei armastanud.
Ta ei armasta eriti Ühtset Venemaad (mille esinumber ta homsetel duumavalimistel on – J. P.), sest arvab, et see on mass Surkovile kuulekaid puusõdureid. Neisse on ta alati suhtunud ilmse põlgusega. Ta ei suuda taluda kõiki neid noorteliikumisi, Našit ja Vassili Jakemenkot, kes tekitavad temas füsioloogilist vastumeelsust. Ta ei kannata seda riiklikku propagandat, mille Surkov on loonud, sest ta ise pooldab rohkem liberaalseid vaateid. (Veel asepeaministrina kritiseeris Medvedev avalikult Surkovi loodud „suveräänse demokraatia” mõistet – J. P.)
Medvedevil oleks tulnud sellest suhtumisest võitu saada ja võtta üle Putini poliitilise süsteemi juhtimine. Mitte enam nüüd, aga kohe algusest peale oleks ta pidanud üle võtma kontrolli Ühtse Venemaa üle, riikliku propaganda ja noorteliikumiste üle. Nende abiga oleks ta saanud minna teisele ametiajale ja keegi poleks saanud teda takistada.
Kas Medvedev ikka saab peaministriks, nagu Putin on pakkunud?
See pole sugugi kindel. Paljudele on selge, et Medvedevi peaministriks pakkumine on üks presidendikandidaat Putini valimislubaduste kõige nõrgemaid kohti. Seetõttu oleks isegi kõige parem, kui Ühtne Venemaa saaks valimistel alla 50 protsendi hääli, ütleme 35 protsenti, ega saaks üheparteilist valitsust moodustada.
Mis on Putini poliitilise süsteemi jaoks praegu, enne duuma- ja presidendivalimisi, kõige suurem probleem?
See, et inimestel on tekkinud tunne: Venemaal oleks justkui aeg seisma jäänud. Hoolimata sellest, et Putin on endiselt jäänud autoriteediks, reageeriti tema kolmandale presidendi-ametiajale negatiivselt. Putinit austatakse endiselt, aga kolmas ametiaeg tekitab inimestes tunde, et pöördutakse tagasi eilsesse. See tekitab hirmu, et mitte midagi ei muutu, kõik hangub. Ühiskonna seismajäämise tundel võib mängida ükskõik kes, kui ta suudab ühiskonnas resonantsi tekitada.
Kas saab siis öelda, et internet on praegu Venemaal sotsiaalse protesti mobiliseerija?
See on salakaval teema, sest tegemist ei ole protestiga, vaid protesti imitatsiooniga. Kui araabia maades tõi protest inimesi väljakutele, siis mulle tundub, et Venemaal piirdub protest piltlikult sellega, et tehakse Aleksei Navalõi (Venemaa kõige tuntum opositsiooniline blogija – J. P.) postitustele meeldib-märk. Ja juba tunneb inimene, et osaleb protestis!
Ja väljakule ta ei lähe?
Muidugi. Väljakul on külm ja miilits.
Mida see siis näitab? Et südames paljud nii väga ei protestigi?
Ei, see tähendab, et enamik elab üsnagi hästi. Vähemalt oluliselt paremini kui Egiptuses või Liibüas. Ühesõnaga: inimestel on, mida kaotada, ja väheseid vaimustab perspektiiv väljakul miilitsa käest piki pead saada. Kangelasi pole.
Mis te arvate, miks on Navalnõist saanud selline kangelane? Läänes on vähe suuri ajakirjandusväljaandeid, mis poleks temast positiivseid lugusid kirjutanud.
Viimased pool aastat on Navalnõi pidanud kärarikast Ühtse Venemaa vastast kampaaniat (Navalnõi kutsus protestima võimupartei vastu niimoodi, et tuleb minna duumavalimistele ja hääletada mis tahes muu partei poolt – J. P.), mis, nagu me nüüd näeme, on neile hoopis kasuks tulnud. Nüüd, valimiskampaania lõpus me näeme, et tänu kriitikale kogub Ühtne Venemaa muidugi vähem hääli kui 2007. aastal, võib olla isegi alla 50 protsendi. Ja mis järelduse sellest teha saab? Et demokraatia ja vabadused on teinud Venemaal suure sammu edasi! Vaadake ise: valitsev partei kogub ju oluliselt vähem hääli kui eelmine kord. Kommunistide ja Žirinovski poolt hääletavad Navalnõi kampaania tagajärjel nüüd needki, kes muidu poleks kunagi nende poolt hääletanud. Kokkuvõttes valitseva poliitilise süsteemi legitiimsus ja stabiilsus ainult suureneb. Navalnõi tegevus on võimudele täiesti ohutu.
Nn araabia kevade ajal ilmus teiega ajalehes Kommersant huvitav intervjuu „Twitteri-revolutsioonidest”. Te arutlesite, et Venemaa ei peaks neid kartma, vaid pigem võib-olla ise proovima mõnes Venemaale olulises paigas „Twitteri-revolutsiooni” korraldada. Selle peale küsis ajakirjanik: „Miks mitte Eesti venekeelseid kodanikke üles keerata?” Teie vastasite: „Aga miks mitte? Nad on killustatud, istuvad igaüks oma korteris ega suuda midagi teha selle kääbus-Leviathaniga, mis püüab neid naturaliseerida ja oma armetusse Ida-Euroopa karkassi integreerida. Nende organiseerimise ja mobiliseerimise vanad meetodid ei toimi. Aga uued – miks ka mitte?” Mida te täpsemalt silmas pidasite?
Kas vastan täiesti ausalt?
Kuidas tahate!
Me oleme ju „vene imperialistid”. (Muigab.) Miks oleks Eesti mugav? Sest te olete ju nii lähedal. Neljandik teie elanikke on ju praegu Soomes võõrtöölisteks. Nagu ma aru saan, on teie suhted Soomega umbes sellised nagu Venemaal ja Tadžikistanil. (Venemaal töötab ametlikel andmetel 800 000, aga mitteametlikult koguni kuni kaks miljonit tadžiki võõrtöölist – J. P.) Moskvas panevad tadžikid asfalti ja koristavad tänavaid, Helsingis teevad seda eestlased. Teiseks on Eesti selline koloonia tüüpi maa. Varem olite Venemaa koloonia, nüüd olete Euroopa Liidu perifeeria. Hüpotees on selles, et koloniaalmaade poliitiline süsteem ja režiim on alati nõrgem. Kui on nõrgem, siis järelikult võib proovida.