VERSUS | Kas Eesti vajab tugevamat „keelerusikat”?
Nii nagu keskkonna hoidmisel on oluline keskkonnaalane järelevalve, on ka eesti keele hoidmisel oluline järelevalve keelenõuete täitmise üle. Juba praegu näeme, et avalikus ruumis ei täideta seaduses ette nähtud keelenõudeid. Keeleinspektsiooni ressurss ja mõju on piiratud, kuid väljakutseid eesti keele kaitseks tuleb järjest juurde. Eestis on viimaste aastate jooksul sisseränne ületanud väljarände.
On iseenesest mõistetav, et meie haridusasutustes ja teenindussektoris on võimalik eestlastel suhelda eesti keeles. Kui me teame, et eesti keelt ja kultuuri ootavad ees üha suuremad väljakutsed, on ainult loomulik, et me nendeks väljakutseteks valmistume. Keeleinspektsiooni volituste suurendamine ja keeleameti loomine aitavad Eesti keelepoliitika kujundamisel seada senisest parema fookuse.
Reeglid tuleb paika panna, kuid nende jõustamine jõu ja kurja sõnaga ülevalt alla on vale tee. Eesti keele ja kultuuri kaitseks on nii palju loosungeid püstitatud ja tühje kurjasid sõnu loobitud, et on oht, et sellega muudetakse eesti keel ja kultuur väikeseks kurjaks asjaks nende jaoks, kes peaksid õppima seda armastama.
Ida-Virumaal on kümneid koole, kes vajaksid seda raha, mida te nõuate keelerusika (keeleinspektsiooni) jaoks, hoopis keele armastuse loomiseks –elujaatavate aktiivsete eesti keele ja eesti keeles õpetavate õpetajate ja keelenõustajate palkamiseks, eestikeelsete teatrietenduste külastamiseks terve klassiga. Kõrghariduses saab eesti keel olla elujõuline siis, kui te suudate tagada noortele teadlastele inimväärse sissetuleku.
