VERSUS | Kas Euroopa riigid (eriti Saksamaa) peaksid majanduse toetamiseks rohkem kulutama hakkama?
Seni, kuni Saksamaa majandus edukalt 2008. aasta finantskriisist taastus, oli poliitikutel eelarvekasinuseks hea põhjus. Kasinuse kriitikud ütlesid küll, et lõdvendamine suurendaks Saksamaa sisenõudlust, mis omakorda aitaks teisi euroala riike, eriti Lõuna-Euroopas. Aga Berliinis kardeti niigi madalat tööpuudust ja suhteliselt tugevat majanduskasvu arvestades arusaadavalt, et lõdvendamine võib viia Saksamaa majanduse ülekuumenemiseni.
Aga praegu ülekuumenemise ohtu enam pole. Valitsus peaks vastama majanduse aeglustumisele suurema kulutamise ja/või maksude kärpimisega. Eriti võiks suurendada kulutusi infrastruktuurile ja selle moderniseerimisele, samuti võiks vähendada tööjõumakse.
Lõdvendamisel on seadusega seatud piirid, aga veidi ruumi selleks on. Pealegi: tõelises majanduslikus mõttes ei võrdu infrastruktuuri investeerimine kulutamisega tuleviku arvel. Tõsiasi, et Saksamaa saab praegu võtta laene kümneks aastaks –0,5%-ga, räägib samuti avaliku sektori projektidesse investeerimise poolt. Nendeks projektideks on teed, sillad, raudteed, samuti n-ö pehme taristu, nagu 5G mobiilsidevõrk.
John Maynard Keynes ütles kunagi: „Buumi, mitte languse aeg on kohane eelarvekasinuseks.” Kui Saksa valitsus ei lase eelarvet majanduslanguse ajal defitsiiti, astub ta rumalalt protsükliliste poliitikute klubisse.
Tõsi küll, sakslaste paljuhalvustatud vastuseis riigivõlale ja eelarvedefitsiidile väärib ka sümpaatiat. Kui Kreeka, nagu sakslased osutavad, oleks pärast euroalasse astumist pidanud kinni eelarvedistsipliinist, reforminud tööturgu nagu Saksamaa ja hoidnud tööjõukulusid vaos, poleks seal 2010. aasta kriisi juhtunud. Teisalt aga ei nõua Kreeka tee vältimine riigieelarve defitsiidist hoidumist igal ajal. Kahe äärmuse vahel on palju mänguruumi.
Näiteks energeetikale ja keskkonnale kulutamine saab olla väga kasulik, see ei pea isegi tooma suuremat eelarvedefitsiiti, sest samal ajal saab tõsta CO2 emissioonide maksu, kärpida fossiilkütuste soodustusi või müüa oksjonil piiratud ulatusega saastelubasid.
© Project Syndicate, 2019
Euroopa majanduspoliitilised arutelud keerlesid pikka aega number kolme ümber, täpsemalt ümber eelarvedefitsiidi piirangu (3% SKT-st). Nüüd on selle koha võtnud number kaks – Euroopa Keskpanga inflatsioonisiht, 2%. EKP peab seda pühamast pühamaks, aga pole seda juba ammu suutnud saavutada. See pole sugugi haruldane, sest enamikus arenenud majandustes on inflatsioon viimasel kümmekonnal aastal püsinud jonnakalt alla 2%. Aga halbu majanduslikke tagajärgi sihist aeglasemal inflatsioonil ei paista olevat – euroala tööhõive on pidevalt kasvanud ja tööpuudus on langenud rekordiliselt madalale.
1% kandis püsiva ja kiirenemise perspektiivita inflatsiooni tõttu on EKP hakanud euroala valitsustele mõista andma, et nood võiksid anda oma panuse eelarvepoliitika lõdvendamisega. Euroala tööturu jätkuvat tugevust arvestades on seda üleskutset raske mõista. Veelgi enam: kuigi tavaliselt lisavad EKP ametnikud, et lõdvendamine peaks toimuma stabiilsus- ja kasvupakti reeglite piires, jääb mulje, et vaikimisi julgustavad nad nende piirangute unustamist.
Enamik euroala riike on seadusse kirjutanud eelarvereeglid, mis on kooskõlas nn fiskaalpaktiga, mis keelab 0,5% SKT-st ületava tsüklilise eelarvedefitsiidi. Kuid euroala riikide keskmine tsükliline defitsiit on juba u 1% SKT-st, mis tähendab, et üldiselt reeglit ei järgita. Tõsi, Saksamaa eelarve on ülejäägis isegi majandustsükliga korrigeeritult ja ta saaks eelarvepoliitikat lõdvendada. Ent enamik euroala suuri riike on poolt protsenti kõvasti ületavas defitsiidis. Nende defitsiidi kooskõlla viimine fiskaalpaktiga kaotaks Saksamaa võimaliku lõdvendamise mõju.
Lõdvendamismeeleolud tugevnevad Euroopas siiski, toetatuna tundest, et pärast aastatepikkust kasinusena tajutud perioodi on valitsustel nüüd tekkinud põhjus rohkem kulutada. Pikas perspektiivis kasvataks majanduspoliitika säärane muutus riigivõlga. Kuigi ultramadalate intressimäärade tõttu oleks see mõnda aega ka jõukohane, näitab ajalugu, et kõrge võlatase viib varem või hiljem finantskriisi. Eks me näe, kas seekord läheb teisiti.
© Project Syndicate, 2019
