VERSUS | Kas riik pidurdab Tallinna-Helsingi tunneli arendust?
Teame, et tunneli ehitus on tehnoloogiliselt võimalik ja et leidub ka huvi seda rahastada. Kas projekt on riigi jaoks oluline, tuleb otsustada valitsusel. Seejärel on võimalik hakata otsuseid langetama ehitusküsimustes ja projektiga edasi liikuda. Selleks on seaduses ette nähtud mitu etappi, tuleb vaid vastavad menetlused algatada.
Menetlusi on vaja algatada mõlemas riigis ja Soome on seda juba teinud, näiteks käivitati keskkonnamõjude hindamise projekt, mis Eestis ootab alles menetlusse võtmist. Soome on kaasanud juba ka Eesti avalikkust ja eestlased on seda võimalust kasutatud.
Menetluste algatamist praeguses etapis nõuavad Eestilt ka Espoo konventsioon ja Euroopa Komisjon oma juhendis rahvusvaheliste suurprojektide menetlemise kohta. Kui me seda ei teeks ja sisulised otsused tehtaks ära enne menetluse algatamist, muutuks kogu menetlus näilikuks ja seda arendaja ei soovi. Kahjuks juhtub seda aina tihedamini, et Eestis kiputakse asjadest ette ruttama ja tehakse sisulisi menetlustoiminguid ilma menetlust algatamata, muu hulgas avalikkust kaasamata, ja see on selgelt seadusvastane.
Kahe riigi vahelise reisijate- ja kaubaveotunneli kavandamine ei ole võrreldav mõne kinnistu detailplaneeringu algatamisega. Seetõttu on ootuspärane, et planeeringu algatamise protsess on mõnevõrra aeganõudvam.
Riigil on vaja otsuse tegemiseks teada, kas majanduslikud tagajärjed ja keskkonnariskid, mis näiteks ettevõtja tegevuse lõpetamise korral võivad kaasneda, on riigieelarvest teoreetiliselt maandatavad või mitte. Kui riigil ei ole selget infot riskide hindamiseks, ei saa eriplaneeringut koostama asuda.
Arendaja huvi projektiga kiiresti edasi liikuda on arusaadav, samas on 2018. aasta detsembris esitatud taotluse lahendamine võtnud aega seetõttu, et arendaja ei ole seni andnud piisavat infot, et eriplaneeringu algatamise üle saaks otsustada. Samuti ei ole rahandusministeeriumi arendajale edastatud küsimused olemuselt „ehituslikud”, vaid seotud projekti teoreetilise realiseeritavuse hindamisega.
Küsimusi, mis realistlikkuse hindamisel tekivad, on mitmeid. Näiteks prognoosib arendaja oma programmis kaks korda suuremat reisijate- ja kolm korda suuremat kaubaveomahtu. Ministeeriumitel on põhjendatud vajadus saada teada, millest tulevad seesugused erinevused riikide ja arendaja prognoosides.
