Viitsütikuga pomm

Riigikogu valimised ei ole enam mägede taga. Ühe olulise küsimusena tuleb parlamendi uuel koosseisul otsustada, mida peale hakata president Toomas Hendrik Ilvese esitatud ja praeguses riigikogus lihthäälteenamuse saanud põhiseaduse paranduse ettepanekuga, mille sisuks on kaitseväe juhataja institutsiooni väljaarvamine põhiseadusest.

Mäluvärskenduseks lugejale: küsimus ei kuulunud peagi oma ametiaja lõpusirgele jõudva prae­guse riigikogu valimisteemade hulka. Ükski erakond ei kirjutanud seda oma valimisprogrammi ega lubanud kaitseväe ju­hatajat põhiseadusest välja vi­sata. Valijal puudus võimalus sellel teemal oma tahet väljendada.    

Ometigi vabariigi president selle eelnõu esitas. Põhiargumen­tidena toodi esile riigikaitse juhtimise korrastamist ja tsiviilkontrolli tugevdamist kaitseväe üle.

Kas see põhiseaduse parandus korrastaks kuidagi riigikaitse juhtimist? Ei korrastaks. President jääks edasi riigikaitse kõrgemaks juhiks, samal ajal kogu taasiseseisvuse aja kestnud juhitamatus totaalkaitse ülesehitamisel ning mittesõjalise riigikaitse juhtimisel kestaks edasi. Säärase juhtimisega on meie tsiviilelanikkond ka kümne või kahekümne aasta pärast jäetud võimaliku sõjalise konflikti korral samavõrd iseenda hooleks, nagu see on täna või oli kümme aastat tagasi.

Tsiviilkontroll pole probleem

Kas meil on tsiviilkontrolliga probleeme? Ei ole. Eestis on täidetud kõik tingimused, mis demokraatlikus riigis tsiviilkontrolli teostamiseks vaja. Ei ole võimalik täheldada vähimatki märki, et kaitsevägi või kaitseliit võiks praegu või tulevikus relvajõul põhiseaduslikku korda või seaduslikku valitsust ohustada.

Kaitseväe luureskandaal, millega tsiviilkontrolli tugevdamise vajadust paljuski põhjendati, osutus tühjaks mulliks. Ometi diskrediteeriti selle libaskandaali laineharjal kaitseväeluure, karistati ja mustati konkreetseid kaitseväe ohvitsere ning algatati koguni põhiseaduse muutmine.

Mõne aja pärast, kui meie liitlaste luureteenistused paljastasid Herman Simmi ning selgus, et meil on majas luureskandaal, mida asjatundjad on nimetanud NATO ajaloo suurimaks salajase info lekkeks, ei võetud kedagi vastutusele ega räägitud kontrolli tugevdamisest kaitseministeeriumi üle, ammugi ei algatatud mingeid seadusandlikke muutusi. See juhtum, erinevalt kaitseväe libaluureskandaalist, ei väärinud mingeid sisulisi järeldusi.

Kui analüüsida väiteid, millega kaitseväe juhataja põhiseadusest väljaviskamist põhjendati Herman Simmi juhtumi, aga samuti Gruusia sõja kontekstis, mis meie teadvuses on juba muutumas väikeseks unustatud sõjakeseks, siis omandab eelnõu seletuskiri tahes-tahtmata prügikastipaberi staatuse.

Kes vastutab vabariigi presidendi julgeolekupoliitika sisulise külje eest? Loomulikult tema julgeolekunõunik. Pole ime, et pärast Herman Simmi süüdimõistmist riigireetmises on Indrek Kannik hoidunud suhteliselt tagaplaanile. Oli ta ju kaitseministeeriumi kantsler ajal, mil Herman Simm pääses ametikohale, kus tal oli võimalik oma kuritegu toime panna. Kui see fakt ei diskrediteeri kaitseväe juhataja põhiseadusest väljaviskamise ideed, siis mis üldse diskrediteeriks?

Kogu idee rajaneb valel ning seda on ellu viidud manipulatsioonide kaudu. Esitagem lihtne küsimus: mida annab kaitseväe juhataja väljaarvamine põhiseadusest Eesti kodanikele, presidendile või mõnele erakonnale? Mitte midagi. See ei ole tegelikult kellegi huvides.

Kelle huvides see siis on? Eelnõu taga on kitsas kildkond kaitseministeeriumi endisi ning osalt veel ka praegusi tippametnikke, kes ei ole pidanud Eesti esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamist tähtsaks ega vajalikuks.

Mida see neile annaks? Kui põhiseadusest kaoks viide kaitseväe juhatajale, on võimalik kaitseväe juhataja institutsioon tulevikus üsna hõlpsasti kaotada. Lähem ja konkreetsem eesmärk oleks muidugi kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi ühendamine, täpsemalt peastaabi allaneelamine ministeeriumi poolt.

Tegemist on osa ministeeriumiametnike ammuse unistusega, mida on varemgi korduvalt välja käidud. Takistuseks on olnud asjaolu, et kaitseväe pea­staap on kaitseväe juhataja tööorgan. Seni, kuni kaitseväe juhataja on ankurdatud põhiseadusesse, ei ole temast võimalik kaitseministeeriumi asekantsleri tasemel funktsionääri teha. Kohe, kui kaitseväe juhataja institutsioon on põhiseadusest kõrvaldatud, see tõke kaob ning kaitseministeerium võib aega viitmata asuda peastaabi allaneelamise teostamisele.

Pärast seda, kui Saksa kindralstaap mõlemas maailmasõjas süüdlaseks tehti ja kaotati, ei ole kindralstaapide või peastaapide käsi läänemaailmas hästi käinud. Mitmes NATO riigis on neid likvideeritud ja kaitseministeeriumidega ühendatud. See on osa lääneriikide sõjalisest allakäigust. Kui riigil pole otsest sõjalist ohtu karta, võib ju ka õlgnukud juhtima panna ja nad külakuhja organiseerida.

Eesti-sugune suhteliselt keerukas geopoliitilises olukorras väikeriik ei saa säärast luksust endale lubada. Meie tingimustes ei ole parimat moodust sõjaaja kaitsejõudude ettevalmistamiseks ning sõjategevuse juhtimiseks kui klassikaline kindralstaabile või meie tagasihoidlikus kontekstis peastaabile toetuv juhtimismudel.

Juhtimine ja õukond segi

Kui küsida kolme põhiseaduse paranduse poolt hääletanud erakonna juhtidelt, kas nad tahavadki Eestile sellist sõjalist riigikaitset nagu Lätis, siis vaevalt söandaksid isegi reformierakondlased vastata, et jah, tahame küll. Masu toel on nii Läti kui ka Leedu sõjaline riigikaitse teinud viimase paari aasta jooksul hämmastavat vähikäiku. IMF-il on meie lõunanaabrite juures mitu korda rohkem kaalu kui NATO-l.

Mõlemas riigis on rakendatud juhtimismudel, kus iseseisev pea­staap sisuliselt puudub, ehkki kaitseväe juhatajad on formaalselt olemas.

Vana-Hiina sõjandusteoreetik Sunzi on juba enne meie ajaarvamist leidnud, et ei tasu vägede juhtimist ja õukonda omavahel segada. Kui seda tarkust eirata, ei ole mõtet imestada, et sõdu, ka kusagil kaugel toimuvaid, on väga raske võita.

Mida siis selle õnnetu põhiseaduse muutmise ettepanekuga peale hakata? Mitte midagi. Selle koht on prügikastis. Vastasel korral asetame ise oma sõjalise riigikaitse juhtimisse tõelise viitsütikuga pommi, mida on demineerida palju raskem kui isevalmistatud lõhkekeha kusagil Iraagis või Afganistanis.