Kutseõppuritel oleks vaja tugevamat ettevalmistust üldainetes, see annab neile manööverdamisruumi, usub Ruus. Foto: Taavi Arus

••Viive-Riina Ruus, pidevalt kutsutakse meedias üles: ärge tõmmelge, pole kõigil lastel vaja eliitkooli sisse saada! Aga millegipärast see üleskutse ei toimi. Miks?

Lehtedes olid hiljuti koolide pingeread ja mingil määral ollakse sunnitud jälgima, kas mingi kool on edukas või mitte ja milline on seal õpetamise tase. Aga probleem pole üksnes pingeridades, vaid ka nende tõlgendamises. Me oleme pingeridu liialt fetišeerinud. Kui riigieksamid tulid, ilmus kirjutis, et „Millises koolis õpivad põhupead?” (nördinult – P. S.). See oli lapsi alandav ja sisult arulage. Praegu on arusaam pingeridadest ikkagi tugevalt mõistlikumaks muutunud, ka lapsevanemate hüsteeria on leevenenud – enam ei juhtu nii tihti, et kui laps ei saa sinna või tänna kooli, siis on see perekonnatragöödia. Me vaatame koole liiga väheste parameetrite põhjal. Näiteks oli selles tabelis sel aastal üsna kõrgel kohal Tartu Waldorfkool. See kool võib sobida mõnele õrnemale poeedinatuurile, sest seal on soe õhkkond, pööratakse palju tähelepanu loovuse arendamisele ja eneseväljendusele. Ühesõnaga, tehakse paljusid asju, mida need pingeread ei näita. Me ei peaks ju sellelt koolilt nõudma, et ta kuuluks akadeemiliselt edukuselt esikümnesse. Muuseas, pingerea lõpus on täiskasvanute koolid. Kas avalikkus ka teab, kui palju noori, kelle haridustee oleks äärepealt katkenud, on need koolid päästnud?

••Mõne aja eest tekkis arutelu, kas keskharidus peaks olema just selline, nagu ta on: kas peaks olema 12 klassi ja kas koolikohustus võiks ehk alata varem, kuueselt? Mis teie arvate?

Haridusfoorumil on korduvalt räägitud, et koolikohustuse algus võiks olla varasem. Kuid – seda kohustust ei pea täitma tingimata koolis. Seda võib teha ka lasteaias, sest meie lasteaia õppekavad on vägagi heal tasemel. Meie lasteaiad valmistavad last kooliks isegi rohkem ette, kui seda teevad näiteks Soome koolid. Aga algkooli esimeste klasside lõpuks on meie lapsed ülesannete lahendamisel, mis nõuavad iseseisvat mõtlemist, hoopiski mõnevõrra nõrgemad, nagu näitavad professor Eve Kikase uuringud. Kuid põhiline – olgu see „kool” siis koolis, lasteaias, eelkoolis või kodus –, vaja on, et riik võtaks selle eest suurema vastutuse ja kohustuks looma kõigile lastele võrdväärsed tingimused. Probleem pole sedavõrd pedagoogiline, kuivõrd sotsiaalne: paljudes kohtades on lasteaiajärjekorrad. Ja eks selle lasteaia asemel kooli minemisega teki uued raskused: lasteaias on laps hoitud senikaua, kuni vanemad töölt vabanevad, koolis pole häid puhkamis- ja mänguvõimalusi, tunnid lõpevad poole päeva pealt, laps uitab ringi, võti kaelas, ema helistab, et kus sa oled.

••Aga minu aastakäik lõpetas kooli 17–18-aastaselt, nüüd lõpetatakse 18–19-aastaselt. Kas me võime öelda, et noored on selle tõttu targemad?

Kui jätta kõrvale arvutioskused, mida tollal polnud olemaski, siis see, milles nad on kindlasti targemad, on võõrkeeled. Ja võõrkeeled, mida meil õpetatakse rohkem kui suurrahvaste juures, on ka üks põhjus, miks meie kooliaeg on suhteliselt pikk. Eks ta ole enamasti ikka maailma riikides 12, mõnel pool isegi 13 aastat. Kui tegelda utoopiaga – ma küll ei usu, et see ettepanek läbi läheks –, siis võiks põhikooli lõppu edasi lükata. Probleem on põhikoolijärgse kutseharidusega, sinna lähevad üsna noored lapsed, erialavalik on tihti juhuslik, väljalangevus suur. Pikema õppeajaga põhikool võiks eriti hea olla poistele, kes kipuvad tüdrukutest õppeedukuselt maha jääma. Aga naiste kõrgem haridustase on Eestis suur probleem! Ja veel – üldhariduslik komponent on väga oluline, sest loob inimesele avarama arenguruumi ja laiema manööverduspinna. Selles mõttes oleks ehk oluline, et oleks aega üldhariduslikke aineid kauem omandada. Pärast Teist maailmasõda oli Kagu-Aasia riikides küllaltki madal haridustase, isegi kirjaoskamatus. Maailmapank soovitas, et saadetagu lapsed pärast minimaalse baashariduse omandamist ruttu tööle, sest muidu ei suutvat vaesed riigid majanduslikult jalule tõusta. Need riigid käitusid vastupidi, üldhariduse tase tõusis. Praegu on näha, kuhu nad on välja jõudnud.

••Oleme kuulnud kõva agitatsiooni loodusainete toetuseks, aga noored langetavad oma otsuseid ikka omasoodu. Mida teha?

Õppesuundade puhul on väga oluline, et see oleks üldhariduse tasandil tasakaalustatud – et seal oleks kunstiaineid, loodusaineid ja nii edasi.

Anda loodusainetele õppeaega juurde – see ei tule kõne alla. Rohkem tuleb panustada eri teadmisvaldkondade sünergiale ja suuremale üldistatusele.

Kui me vaatame kas või Massachusettsi tehnoloogiainstituuti (MIT), mis on Euroopa kõrgharidusele ka suureks eeskujuks, siis sealt võib leida kunstialasid, disainialasid, isegi pedagoogikat, mõistagi inseneriteadusi. Pole vaja väga jäigalt eristada, et need on inseneriteadused ja seal kunstiained, mis insenerile korda ei lähe. Teine asi – õpetamisviis.

••Kas miski teeb teile Eesti kooli puhul muret?

Väsimus on suur, koolistress on suur, koolimeeldivus on väike. Aga hirmu all ei saa olla suuri saavutusi. Vaja on tekitada meie koolides otsinguline, põnevuse atmosfäär – nii nagu Silicon Valleys, kus on koos hulk inimesi, kes on oma ainest tohutult huvitatud, suhtlevad omavahel ja sealt siis tekib midagi uut.

Massachusettsi tehnoloogiainstituudis oli üks maja, kus tekkisid kogu aeg uued ideed. Miks siis seal tekkisid? Kogu see arhitektuur oli nii kujundatud, et sa ei saanud muidu, kui pidid iga päev teiste erialade inimestega kokku puutuma. Kadunud Steve Jobs ka mõtiskles selle üle, kuidas panna inimesed omavahel rääkima. Tal oli ka arhitektuurseid plaane – ma ei tea, kas ta jõudis neid teostada – kujundada maju nõnda, et sa ei saa teistmoodi isegi duši alla, kui käid läbi ruumist, kus kõik on sunnitud kontakteeruma. Selline otsiv vaim on isegi tähtsam kui ühed või teised tulemused.

Ülikoolides, ma mäletan, oli iseseisvuse tuleku aegadel väga palju suhtlemist, istuti, räägiti, parandati maailma. Nüüd on hoopis vaiksem.

••Räägime kõrgharidusest ka. Haridusminister Aaviksoo soovitas, et õppejõud võiks loengus rääkida ainult oma teadustöö tulemustest. Mida teie sellest arvate?

Jaak Aaviksoo on suur provokaator. See on ühelt poolt hea, sest paneb elu kihama. Aga kuna meil pole ühtset ettekujutust, mis suunas me liikuda tahame, siis juhtub nii, et kõik arutavad jube tõsiselt üksikasju ega küsi, kuhu kõik need üksikasjad kokkuvõetult välja viivad.Terviknägemust suudavad ju väga vähesed õppejõud anda, teadustööd tehakse enamastimingil kitsal teemal. Kui me räägime loengus vaid iseenda teadustulemustest, siis suurt pilti maailmast ja erialast ei teki.

Metsaülikoolis keegi ütleski, et enam pole see aeg, kui peetakse loenguid nagu filosoof Immanuel Kant. Mina oleksin väga õnnelik, kui ma saaksin Immanuel Kanti või Michel Focault’ loengut kuulata! Ja Juri Lotmani loenguid kuulasime omal ajal hinge kinni pidades hiirvaikselt ja polnud meil mingit soovi rühmatööd teha. Vaevalt Lotman mõtles, millised olid tema loengute „nõutavad õpiväljundid” terve hindeskaala ulatuses, nagu seda näeb ette nüüdne kvaliteedikindlustuse süsteem.

Enda kohta võin öelda, et paljud mittemõõdetavad õpiväljundid, mida mõned suurepärased õppejõud ja õpetajad on ammu-ammu külvanud, on saatnud mind terve elu.EluloolistViive-Riina Ruus
Sündinud 03.09.1936

1960–1968
emakeele- ja kirjandusõpetaja kolmes koolis

1982
kaitses TRÜ-s doktorikraadi, teemaks õppetekstide kasvatuslik efektiivsus.

1995–1997
kasvatusteaduste dotsent

1997–2002
Tallinna ülikooli kasvatusteaduste professor

2002–
Tallinna ülikooli emeriitprofessor

2003–
õppekava riikliku komisjoni liige IdeaalidInimeseks olemise rõõm

„Me oleme hariduses väga palju joondunud väliste näitajate järgi,” muretseb Viive-Riina Ruus. „See on omamoodi hea, sest me peame end ka teistega võrdlema. Aga sellega oleme me viinud hariduse käsitluse väga kitsale pinnale.”

Ruus räägib, et neoliberaalne ideoloogia on rõhutanud ennekõike konkurentsivõimet, sellest vaimust on kantud ka meie riigi konkurentsivõime kava „Eesti 2020”. Aga see on liiga kitsas lähenemine. Me pole üksnes töötajad ja tarbijad.

„Muidugi peab kõht olema täis ja peavari pea kohal,” ütleb Ruus. „Aga seda on liiga vähe. Me peaksime hariduses rohkem püüdlema ideaalide poole. Haridus peab õpetama inimeseks olemise rõõmu, seda, kuidas olla rohkem elus ja saada osa vaimsetest hüvedest ja neid juurde luua.”