Vastutustunne ei ole inimkonnale omane, kahjuks. Seesama kliima - me ei oleks omadega sealmaal, kus me oleme, kui inimkonnal oleks vastutustunnet iseenda, teiste inimeste, planeedi ees. Inimese vastutustunne kipub olema valikuline. Isegi kui vastutustunne on eneses üles leitud, aga selle järgi toimimine osutub liialt keeruliseks (isiklikku vabadust piiravaks, meelelahutusvõimalusi kärpivaks, majanduslikult kahjustavaks), siis kaldub inimene lühiajalise naudingu, kasu või mugavuse nimel oma sisetunnet järgima valikuliselt või vaigistab selle hoopiski.

Lihtsalt ignoreerivad

Tõbi saab levida eelkõige tänu sellele, et need, kes peaksid kodus karantiinis istuma, lihtsalt ei tee seda. Hulk kriisipiirkondadest naasnud inimesi käib endiselt koolis ja tööl. Enamik neist ei anna oma otsustest loomulikult teada ei meedia vahendusel ega muul viisil. Tõenäoliselt on mitme kooli kinnipanek päevade küsimus ja on näha, et riik valmistub selleks täistuuridel. Mismoodi suhtuvad tekkivasse probleemisse laste vanemad ja vanemate tööandjad? Kuidas iganes ei lepi omavahel lõpuks kokku tööandjad, ametiühingud ja riik, sõltub viiruse leviku piiramine päriselt iga üksiku inimese otsusest, mismoodi ta kujunenud olukorras käitub.

Otsustasin eile mitte osaleda rahvusvahelise publikuga üritusel, mille toimumist olen oodanud terve aasta. Otsuseni jõudmine oli väga raske, sest muidugi püüdsin minagi oma sisetunnet vaigistada. Visklesin mitu päeva siia ja sinna. Ma pole ju riskigrupp, ütlesin endale. Ja kui saangi viiruse, mis siis ikka? Põen läbi, õige mul asja. Enamik saab ju terveks. Oot, kuidas siis pole asja? Olen ma tõesti valmis riskima oma lähimate tervisega? Perekond, sõbrad, kolleegid? Pole ju nõnda, et ise teen ja ise vastutan, ise ja üksi võtan kahjud sisse, kui nad tekivad. Minu tekitatavast võimalikust kahjust kannatavad kõik, kes minuga kokku puutuvad. Kõik need, kes puutuvad kokku nendega, kellega mina olen kokku puutunud. Jne, jne.

Kergendustunne

Kui otsus mitte minna oli tehtud, läks süda äkki kergeks. Õigemini, kergemaks. See ei pruugi olla, kindlasti ei olegi ainus loobumine, mis ilmselt tuleb ette võtta. Mismoodi toimin ma siis, kui näiteks mu laste kool peaks kinni pandama? Ajakirjandusväljaandeid ju ei panda kinni? Ei tea veel. Üle reageerida ei taha, oma käitumisega teisi inimesi kahjustada samuti mitte. Infovoog on kärestikuline ning see, mis kehtis täna, võib homse seisuga olla ebaadekvaatne arusaamine.

Mitte ükski inimene siin ilmas ei saa muuta teiste käitumist. Isegi kui mõni mu lähedane tuttav toimib viisil, mis minu arusaamist mööda on vastutustundetu, ei saa ma teda kritiseerida. Vastutustunne on ju tunne ja see on igaühe isiklik asi. Tunne pole argument, millega mul on õigus teiste nina all vehkida. Ainuke, mida ma saan, et toimida kooskõlas oma südametunnistusega. Ja see ongi kõik, mida saab teha igaüks meist. Kui järele mõelda, siis ei ole seda sugugi vähe. Seda on isegi väga palju rohkem, kui me ehk praegu mõistame.

Et oleks kergem, äkki mõelda nii: loobume täna millestki, mida väga tahaksime, selle nimel, et teha tulevikus kõiki neid asju siis, kui oht on möödas? Anname oma panuse sellesse, et ohtu omalt poolt mitte suurendada. Kõigi inimeste, sh iseenda huvides.