XXVII laulu- ja XX tantsupidu. Põhikontsert Foto: Priit Simson

See ei ole mitte juhuslik, vaid laiema orientatsioonimuutuse osa. Iseenese isoleerimine rahvusvahelistest struktuuridest ja partnerlussuhetest käib valitsuse vahetusest peale. Valimistel on tagajärjed, nagu välisminister Urmas Reinsalu on (Obamat tsiteerides) tabavalt viidanud. Välispoliitiliselt tähendab see liitlassuhete omapoolset nõrgendamist (siseminister Mart Helme plaan B NATO kõrvale) ning lähenemist Poolale ja Ungarile (Urmas Reinsalu pime Ungari-sõprus). Vastse Eesti ministreid ei huvita õigusriigi põhimõtete järgimine, isikuvabaduste kaitse, kodanikuvabadused, sõna- ja ajakirjandusvabadus. See ei ole neile enam tähtis – ühisosa Ida-Euroopaga leitakse migrandihirmu baasilt, mille üleskütmise Eestis on oma hooleks võtnud EKRE. Mida õigupoolest tähendab julgeolekuarhitektuurilise keskme nihutamine Višegradi riikidest lähtuvatesse hoovustesse, seda hoiduvad siinmaised populistid lõpuni mõtlemast.

Sise- ja välispoliitika on ühtsemad kui kunagi varem. Sedasama EKRE genereeritud migrandihirmu, millel Eestis tegelikult mitte mingit alust ei ole – isegi kvoodipagulastest on pooled lahkunud, ja uusi kvoote ei ole – väljendab Isamaa pehmemas esituses perepoliitika meetmetes, mille mõtte sõnastas Helir-Valdor Seeder juba parteijuhiks saades: rindejoon jookseb magamistoas. 

Avalehele
116 Kommentaari