Toomas Hendrik Ilves Foto: Andres Putting

Ei maksa arvata, et Obama teaks, kes see Under on või mida ta kirjutas. Võib eeldada, et Obama meeskond asus Eestis peetavat kõnet ette valmistama kohe, kui Eesti-külastus kindlaks sai. Võib arvata, et see meeskond suhtles hulga valitud inimestega Eestist ja sai soovituse tsiteerida just Underit – ja just seda teksti – nimelt Eestist. Ilmselt tuli see soovitus mõnelt mõtlejalt, kirjanikult, kirjandusteadlaselt, kes andis koos soovitusega lubaduse, et ta ei avalda oma rolli Obama kõne valmimisel mitte kunagi.

Noh, või siis ehk pikkade aastakümnete pärast...

Ilvese tänavune kõnekirjutaja tegi klassikalise ja korrektse, ometi haarava ja mind vägagi kõnetava presidendikõne. Selles olid kaetud kõik kohustuslikud teemad, selle ülesehitus oli range ja puhas, moodustades ringi – lõpp tuli uuesti alguse juurde tagasi ning meenutas viimaks teises, tugevalt tunderõhulises aspektis vajadust minna valima – ning poliitiliselt püsis eeskujulikult neutraalsetes raamides.

Algus oli vahest liigagi klassikaline, igav, sest kutse minna valima on ometi ootuspärane. Viitamine valija otsustusvõimekusele ja tema suutlikkusele ehtsal ja võltsil vahet teha mõjus samas sümpaatselt. Viide eelmise aasta „Mis meid siia on toonud“ paljutsiteeritud mõttele võinuks olla olemata, sest see vormel on jõudnud vahepeal mõõdutundetust üleekspluateerimisest kuluda. Enamik selle kasutajaid on seda tarvitanud eneseupitamiseks ja mõttelaiskuse varjamiseks.

Ukraina sõja käsitlemisel meeldis mulle vabade valikute ja iseolemise juurde kuuluva otsustusvõime rõhutamine. Liigagi palju oleme viimasel ajal pidanud kuulma, kuidas mõni Balti riikidest võib olla järgmine Ukraina, ja selles on alati teatud fataalsusenoot. Ent erinevalt peaminister Taavi Rõivase kõnekirjutajast ja paljudest Eesti poliitikutest, kelle enamik teeb riigikaitsest pelga usuküsimuse, suutis presidendi kõnekirjutaja jääda kargeks ning rääkis usu asemel tõest. See arutlus tõest ja valest, õigusest ja õiglusest oli vaatamata suurtele lihtsustustele mõtlemapanev – esimeses järjekorras kuulamiseks mõeldud tekst ei peagi olema liialt keeruline, eriti arvestades seda, et kõne on suunatud Eesti kõige laiemale mõeldavale publikule.

Ja eks olegi sõjal ja rahul tõe ja valega, õiguse ja õigsusega loomu poolest märksa rohkem pistmist kui usuga, mille kinnitamine ja kuulutamine muutub nii kergesti manipulatiivseks ja mõttetühjaks. Arvestades viisi, mismoodi Venemaa Ukrainaga sõda peab, on sõja mõtestamine tõe ja vale, õige ja vale mõõtkavas mõttekas ja kõnekas, kõnetav. Lihtsusetaotluse kiuste oli kõnesse sisse kirjutatud võimalus mõista mõteldut selles mõõtkavas, milleni kõnekuulaja mõte, haridus ja lugemus ja ulatub. See on kahtlemata hea kõne tunnus.

Eks kõik presidendikõned ole enamal või vähemal määral meeskonnatöö. Kõne saab presidendikõneks kõnelemises. Eestikeelne kõnepidamine pole kunagi olnud Ilvese tugev külg ning tihti on ette tulnud, et kaunid kirjapandud laused takerduvad kõnekomistustesse, mis reedavad, et esitaja roll pole kirjapandus olnud kandev või määrav. See ei tule mitte niivõrd sellest, et Ilves oleks lootusetult kehv kõnemees, vaid pigem sellest, et eesti keel pole ta vereringe osa. Oma paremad kõned ja avalikud esinemised on Ilves pidanud inglise keeles, st mitte Eestis.

Ei saanud päris presidendikõneks Ilvese seegi kõne. Kõne pidaja tundus väsinud, monotoonne esitusviis jättis kasutamata teksti sisse kirjutatud rõhud ja nüansid. Tundus, et Ilves ei usu ise seda, mida ütleb, sisimat veendumust ei olnud. Kes tahab kõnekirjutaja tööd nautida, peab lugema kirjapandud teksti.