Vilja riigile
Ju oli nii poliitiliselt tarvis teha. Rooma valitsus sai vilja suures osas maksudena ja soodsa hinnaga Egiptusest. See hoidis vilja hinnad all ja kohalikud talupojad selles äris kaasa lüüa ei jaksanud.
Eestis asutati 1934. aastal operatsioonifond, n-ö riigi viljamonopol. Selle ülesandeks oli teravilja kokkuost põllupidajailt ja müük. Esimesel aastal oli monopoli käsutuses näiteks üle 65 000 tonni rukist, ära müüdi sellest ligi 25 000 tonni. Esimese aasta aruandest selgub ka, et siseturul tuli viljamüügist tubli kasum, ent välismaale müügiga olid asjad hapud.
Euroopa Liit on kuni viimase ajani PRIA-nimelise asutuse kaudu teostanud baastoiduainete sekkumisoste. Tegevust juhitakse Brüsselist. Euroopa Komisjon määrab, mida, mis hinnaga ja kui palju ostetakse. Tootjad võivad vabalt otsustada, kas müüvad vabaturul või riigile. Kui turuhind langeb madalamale kui PRIA hind, siis on kasulik müüa PRIA-le, kes peab kvaliteedi-nõuetele vastava kauba piiramatus koguses ära ostma. Kuid see Euroopa Liidu asutus ei hoia vilja kõrgemat hinda oodates nagu kunagi vaarao, vaid müüb kohe, kui on soovijaid. Süsteemi idee on olnud hoida hindasid stabiilsena ja nii tagada, et käibekapitali mahukas põllumajandustootmine ka stabiilne püsiks.
Riik on ikka viljahindasid ja -varusid püüdnud kontrollida. Piibli Esimeses Moosese raamatus on kirjas lugu, kuidas Egiptuse valitsejad ostsid Iisraeli konsultandi Joosepi soovitusel hea saagiga aastatel vilja kokku. Muidugi madala hinnaga, sest vilja oli ju külluses ja siis on hinnad ikka all. Järgnenud seitsmel viletsal põllumajandusaastal müüsid aga vilja. Kes ei jaksanud maksta rahas, loovutas loomad, siis kodu ja lõpuks orjusesse ka iseenda.
Aastast 2013 ühe plaani järgi euroliidus toiduainete eksporditoetused kaovad ja sellega koos ka sekkumisostud. Edaspidi võiks hinnad määrata turg. Kuid vaatame, kuidas läheb. Viimase aasta-poolteise jooksul on vilja maailmahinnad teinud igasuguseid trikke, sööstes kord üles, kord alla. Augustis kuulutas Venemaa peaminister Vladimir Putin, et kuna viljasaak on väike, siis on vilja väljavedu Venemaalt keelatud. Viljahinnad kargasid kohe lakke, olenemata sellest, et laovarusid justkui on.
Pallase lõpetanud Eesti kunstnik Viktor Karrus maalis teose „Vilja riigile” aastal 1953. Arvatavasti on tegemise sovhoosi- või kolhoosipõlluga, sest taludel masinaid tol ajal ei olnud.
Punase lipuga veoauto on ilmselt GAZ-51. Neelas saja kilomeetri kohta kütust 20 liitrit või rohkemgi. Niisuguseid hakati massiliselt tootma Gorki autotehases 1946. aastal ja viimased samasugused valmisid 1975. aastal. Kes iganes sellisega sõitnud, teab, kui vahvalt lihtne jalastarteriga masin see oli. Tõsi, samasuguse väljanägemisega oli ka GAZ-63, kuid nood vähe ägedamad masinad ei läinud mitte põllumajandusse ja tsiviili, vaid sõjaväele.
Kombainiga on lugu keerulisem. Arvatavasti on too maali paremas servas olev riistapuu „Stalinlane number 4” ehk kombain S-4. Bensiinimootoriga, Krasnojarski kombainitehase toodang. Kohalikus masina-traktorijaamas on kombaini putitatud, sest päris standardmasina moodi ta välja ei näe. Samas võib kombain olla ka Rostselmaši tehasest tulnud diiselmootoriga SK-3, millised hakkasid just 1950-ndatel levima.
Hea vilja-aasta?
Kõige huvitavam on aga rukkipõllu seisukord. Küpskollane. Tundub olevat hea vilja-aasta. Ometi tegelikkuses nii polnud. Näiteks Tartu lähedal Laevas tollal tegutsenud kolhoosi Areng kohta on kirjutatud järgmist: „Lugu polnud parem ka 1953. aastal. Suve lõpp oli küllalt sajune ja koristusperioodiks oli vili lamandunud ja terad viljapeades juba idanesid. Sileerimiseks ette nähtud mais jäi niitmata. Koristustööde kulgu häirisid korraldused rajoonikomiteest: viljakoristamine pandi ajutiselt seisma, kuna oli käsk otsekohe sügiskündi alustada. Kui ei tahtnud saboteerijana kohtu alla sattuda, siis tuli käsku täita, mis sest, et seetõttu hävines suure suvinisupõllu saak.”
Aga Viktor Karruse teos polegi määratletud kui realistlik, tegemist on sotsialistliku realismiga, kus ilustamine käis asja juurde. Põld annab vilja rohkem kui kunagi varem, päike sädeleb heledamalt kui kunagi varem ja ka vilja koristavad inimesed on agaramad kui kunagi varem. Lisaks muidugi ideaalpildini küündiv tehnika areng: kombain ja veoauto. Kolhoosi ja ühistöö kandvale jõule viitab täies ulatuses lehviv punalipp ning autoratastest keerlev tolm. Ei mingit romantikat. 40 aastat hiljem tegi kunstnikerühm De-Studio töö ümber – suurendasid maali reprot ja asendasid lipu sinimustvalgega.
Niisiis vili riigile aastal 1953 – miks ja mis tingimustel? Nõukogude ideoloogia püüdles totaalset riiklikku kontrolli majanduse üle. Nii on igati ootuspärane, et kolhoosid, sovhoosid ja üha enam pitsitatud talud müüsid vilja esmajoones riigile. Jahuveskid, leivatehased ja poed olid ju riigi omanduses. Sinna see vili läks.
Tingimused aga ei olnud head. Nii nagu vanas Roomas, olid soodsad toiduainete hinnad olulised ka Nõukogude Liidus. Leib oli nõukaajal odav. Ja see-tõttu maksti majanditele vähe ka vilja eest. Kolhoosid said müüa vilja ka turuplatsil, kus hinnad olid kõvasti paremad. Kuid enne tuli riigi norm täita. Kes ei täitnud ja läks vabaturule müüma, oli rahvavaenlane ja Siberi reis oli garanteeritud. 1
Andres Eilart ja Aavo Kokk kirjutavad Eesti ja maailma kunstiteoseid kasutades kuni suveni sarja majanduse toimimist selgitavaid lugusid. Järgmine lugu ilmub kahe nädala pärast ja räägib, kuidas Ameerika kodusõda aitas 19. sajandil Lõuna-Eestis talusid päriseks osta.
