Viljar Veebel, www.ut.ee

Imelik, eile veel oli ja üleeile ka; mis kõik oli tekitanud kindlustunde ja õiguspärase ootuse, et peaks ka täna olema. Kusjuures katkes täiesti ootamatult.

Arukas inimene oli varem ikka naernud kui mõnede tema rumalamate tuttavatega selline asi juhtus ja selgitanud, et nii olulises küsimuses võtab iga arukas inimene tarvitusele asjakohased reservid ja eelhoiatusmeetmed ning loomulikult teeb vajadusel viimase kontrolli.

Seda enam, et kord suvel tal juba juhtus sama asi, ta läks tualetti koos arvutiga, et lugeda Brexiti hääletustulemusi ja avastas end samast olukorrast, aga siis ta pidas seda ühekordseks juhuseks, halvaks õnneks ja andis endale ausõna, et edaspidi ta ostab suurema paki ja hoiustab selle lähemale (ja ostiski ja see tekitas temas veel lisanduvat igavikulist turvatunnet).

"Aga ma ju valmistusin"

Igatahes kui ta siit pääsema peaks, siis ta läheb ja investeerib eelnevast kümme protsenti rohkem strateegilistesse varudesse. Naisele luges ta ka sõnad peale, et tuleks antud küsimuses suuremat vastutustunnet üles näidata. Aga mingit Plaani B ta muidugi ei teinud, sest see oleks naeruväärne: mõistlikud inimesed ei tee idiootse olukorra tarvis varuplaani.

Tehnikasajandil ei peaks selline asi üleüldse võimalik olema: asjakohased andurid peaksid ammu enne hoiatava märgutule andma. Inimlik faktor oli teda samuti alt vedanud: kes iganes see enne teda käis, oleks võinud ikka jätkusuutlikkust üles näidata ja uue rulli installeerida.

Tõsi, ema oli paar päeva tagasi talle mingi temaatilise märkuse teinud, aga ema muretseb ka iga asja pärast ja kui tema hoiatusi kuulama hakata, siis muuks enam aega ei jäägi.

Aga seal ta nüüd istub üllatunud ja kurb. Esiotsa on tal plaanis vaadata mis saab, õnneks on tal telefon kaasas.