Bush, Blair, Thatcher...

Viimasel sajal aastal valitsenud 18 USA presidendist peavad Owen ja Davidson kindlaks kõrkussündroomi põdejaks George W. Bushi, võib-olla vaevas see ka Richard Nixonit ja selle psüühikahäire silmatorkavaid jooni oli veel seitsmel presidendil. Viimasel sajal aastal valitsenud 26 Briti peaministrist peavad nad kõrkussündroomi põdenuks nelja (David Lloyd George, Neville Chamberlain, Margaret Thatcher ja Tony Blair), veel kolmel on olnud selle silmanähtavaid jooni.

Kõrkussündroomi diagnoosimiseks pakuvad Briti neuroloogid välja 14 kriteeriumi.

1. Nartsissistlik kalduvus näha maailma eelkõige kui areeni, kus näidata võimu ja otsida isiklikku hiilgust (see on omane ka nartsissistlikule isiksushäirele).

2. Soodumus võtta ette neid tegevusi, mis tõenäoliselt asetavad ta heasse valgusesse, näiteks oma imago võimendamise eesmärgil (omane ka nartsissistlikule isiksushäirele).

3. Ebaloomulikult suur mure oma imago pärast (omane ka nartsissistlikule häirele).

4. Messianistlik maneer oma tegemistest rääkides ja tendents sattuda sellest joovastusse (omane ka nartsissistlikule häirele).

5. Enda samastamine oma riigi või organisatsiooniga nii suurel määral, et ta peab ennast ja oma huvisid nendega identseks (unikaalne kõrkussündroomi puhul).

6. Kalduvus rääkida endast kolmandas isikus või kasutada enda kohta kuninglikku määratlust „meie” (unikaalne).

7. Ülemäärane uskumine omaenese otsustuste headusse ja põlgus nõuannete või kriitika vastu (omane ka nartsissistlikule häirele).

8. Liialdatud eneseusk, mis on lähedal tundele, et ta võib saavutada kõikvõimsuse (omane ka nartsissistlikule häirele).

9. Usk, et kolleegide või avaliku arvamuse ees vastutamise asemel on instants, mis talle hinnangu annab, pigem Ajalugu või Jumal (omane ka nartsissistlikule häirele).

10. Kõigutamatu usk, et kohtus vabastatakse ta süüdistustest (unikaalne).

11. Kontakti kadumine reaalsusega, tihti seotud järjest kasvava isolatsioonis elamisega (omane ka antisotsiaalsele isiksushäirele).

12. Rahutus, hoolimatus, impulsiivsus (unikaalne).

13. Tendents lasta oma „laial visioonil” ettevõetud kursi moraalse ilmeksimatuse kohta sõita üle vajadusest hinnata selle praktilisust ja tulemuste hinda (unikaalne).

14. Kõrgi asjatundmatuse näitamine seal, kus asi on viltu läinud liigse enesekindluse ja detailidesse üleoleva suhtumise tõttu (omane ka histrionistlikule isiksusehäirele).

Briti neuroloogide ettepaneku kohaselt peaks nimetatud isiksusehäire diagnoosimiseks inimesel ilmnema 14 kriteeriumist vähemalt kolm, sealhulgas üks kriteerium, mis on omane üksnes kõrkussündroomile.

Dramaatilised olud soodustavad kõrkussündroomi teket – näiteks George W. Bushil hakkas see sündroom Oweni ja Davidsoni hinnangul tekkima 9/11 sündmuste ajal, Tony Blairi puhul oli vallandajaks NATO rünnak Kosovos 1999. aastal. Eestiski on viimasel ajal häid päästiksündmusi olnud: pronkssõduri sündmused, majanduskriisist välja ronimine... Kui vaadata viimaste aastate sündmusi Eesti poliitikas, siis ülesloetud kriteeriume ja võimuladvikusse kuuluvate inimeste tegemisi-ütlemisi kõrvutades tekivad kahtlused, kas mõni siinnegi poliitik ei kannata nimetatud isiksushäire käes.

Asi ei ole ainult moraalis ja eetikas või selles, kuidas ühe või teise erakonna väidetav maailmavaade meeldib. Küsimus on ka selles, kas riigitüüri hoidvate inimeste maailmataju on adekvaatne ja kas nad on võimelised läbikaalutud otsuseid tegema. Praegu on põhjust arvata, et pikk võimulolemine on jätnud mõne psüühikale oma jälje, ja kui see on nii, siis peab kartma, et nad lihtsalt ei suuda enam riiki kvaliteetselt juhtida.

Ega ilmaasjata ei kehti paljudes riikides tava või seadus, et rohkem kui kaheks valimisperioodiks ei saa riigipea võimule jääda. Osa peab need kaks perioodi vastu, ilma et „katus sõitma hakkaks”, aga nagu näitab kahe Briti neuroloogi analüüs, siis mitte kaugeltki kõik.

Kas kõrkussündroom on ravitav? Owen ja Davidson ütlevad, et esimene takistus on see, et selle all kannatavad inimesed tõenäoliselt lihtsalt ei pea vajalikuks ravi otsida. Aga seotud probleemidega – nagu depressioon, alkoholiga või peresuhetega seotud hädad – jagu saamiseks pakutavat abi nad võib-olla aktsepteerivad. Nartsissistliku isiksusehäire kohta, millel on kõrkussündroomiga ühiseid jooni, leidis üks uuring, et see taandub suhteliselt hästi: kolm aastat pärast diagnoosimist oli see alles vähem kui 50 protsendil uuritud inimestest.