Vladimir Putin kui Andreas Lubitz
Saatuse irooniana kirjutan neid ridu Lufthansa lennuki A-320 pardal. Sel aastal täitub 70 aastat mitte üksnes kuulsusrikkast võidust hitlerismi üle (fašism pole kahjuks veel kaugeltki võidetud), vaid ka Hiroshima ja Nagasaki ründamisest tuumarelvadega. Just selleks juubeliks ähvardab Venemaa kogu maailma kingitusega: „rollimäng” 1945. aasta augusti vaimus. Kõigepealt hoiatas Dmitri Kisseljov teleri kaudu „radioaktiivse tuha” eest. Normaalsed inimesed olid küll veidi jahmunud, kuid ilmselt pigem naersid: mida see kurjast vaimust vaevatu kokku keerab.
Järgnesid õppused lahinguvalmiduse kontrollimiseks, teadaanded tuumarelvade moderniseerimisest, pommituslennukite provokatiivsed lennud, millegi paigutamine Kaliningradi oblastisse, ametnike ja diplomaatide (näiteks Venemaa Taani suursaadiku) sõjakad avaldused. Kõige krooniks president Vladimir Putini justkui avameelne tunnistus, et ta laskis Krimmi rahumeelse demokraatliku taasühendamise jaoks seada lahinguvalmidusse riigi tuumajõud.
