Voldemar Kolga

Lapsi, kelle vanemad on abielu lahutanud, on Eestis niisiis väga palju. Lisagem siia veel lapsed, kelle vanemad on vabaabielust lahku läinud – hinnanguliselt kogeb aastas vanemate vaba kooselu purunemist ligi 2000 last. Kui võtta arvesse veel need lapsed, kelle vanemad on välismaal tööl, siis on selge, et meil elab tuhandeid lapsi väljaspool traditsioonilist perekonda.

Laialt levinud arvamuse järgi ei tasu mehel ja naisel koos elada ainult laste pärast. „Kui abielulahutus on teile hea, siis on ta hea ka teie lastele,” ütleb tuntud käibetõde.

Ehkki uuringud seda väidet ei kinnita, on tegu laialt levinud tõekspidamisega. Paljud tõekspidamised ei vasta tegelikult üldse tõele, aga ometi inimesed usuvad neid. Tõekspidamised ei ole ainult teadmised, vaid hoopis enamat – neist võivad saada käitumisreeglid. Kõnealusel juhul minnakse ennastohverdavalt lahku ju „laste parema elu nimel”. Usutakse, et kui ma saan hullust kooselust välja, siis läheb ka laste elu paremaks.

Psühholoogia kui teaduse üks ülesanne on panna kahtluse alla ülaltooduga sarnaseid mõttekäike. Kahtlemine peaks olema normaalsele inimesele iseloomulik. Cogito ergo sum – mõtlen, järelikult olen, ütles filosoof René Descartes.

Niisiis, mida ütlevad psühholoogilised uuringud lahutatute laste kohta? Tavaliselt uurivad psühholoogid lahutuse vahetut mõju lastele, pikaajalist mõju uuritakse harvem.

Üks teadlane, kes uuris seda, kuidas mõjub vanemate abielulahutus lapse edasisele täiskasvanuelule, oli ameeriklanna Judith Wallerstein, kes suri tänavu juunikuus 90-aastaselt.

Aastal 1971 aastal hakkas Wallerstein uurima 131 last 60 lahutatud perekonnast. Ta tegi seda 25 aastat järjest, korraldades kõigi nende lastega iga viie aasta tagant põhjaliku intervjuu – ka siis, kui nad olid juba jõudnud täisikka. Nii kogus Wallerstein unikaalse materjali lastest, kes on läbi elanud vanemate abielulahutuse, ja sellest, kuidas vanemate lahutus lapsi läbi elu mõjutab.

Totaalne usaldamatus

Keegi ei kahtle, et abielulahutus on lastele psühhotrauma. Paljud uuringud näitavad negatiivset mõju laste identiteedile, enesehinnangule, suhetele eakaaslastega ja õppimisele. Laste probleeme seostatakse vanemate aastatepikkuse omavahelise võitluse, väärkohtlemise, vaikse vaenulikkuse (mis on vihapursetest hullem) ja palju muuga, mida õnnetud paarid genereerivad. Sama kindlad ollakse selleski, et uus, elutervem keskkond parandab lastele löödud haavad.

Paraku ei peitu siin absoluutne tõde: uuringud seda abielulahutusi soosivat teooriat täies mahus ei toeta.

Wallersteini uuring näitas, et abielulahutuse pärand ei kao kuhugi. Ootamatu ei olnud laste kõrge stressitase pärast lahutust, vaid see, et lahutusjärgsed probleemid kestsid nii kaua. Pooled lapsed (kes enam ei olnudki lapsed) kannatasid ka veel 10–15 aastat pärast oma vanemate lahutust.

Nad olid mures, masenduses, alajõulised vihased noored mehed ja naised. Neil oli raske luua lähisuhteid: ainult 40% neist oli abielus (USA keskmine on kaks korda suurem). Need, kes olid abielus, lahutasid suurema tõenäosusega kui need, kes olid kasvanud terves, mittelahutanud peres. Abielulahutus ei ole ainult ühekordne ebaõnnestumine. Ees on uued kaotused, üleminekuperiood, tormid, segadused, uued partnerid.

Tundub, et abielulahutus mõjutabki kõige rohkem laste edaspidist võimet lähisuhteid luua ja hoida. Lähisuhete kulminatsioon on armastus. Me teame, et maailmas on ohtlik elada ning perekond on see, kes on läbi aja andnud ja peab andma sessinatses maailmas kindlustunde (armastuse).

Abielulahutus on märk, et maailm ei ole usaldusväärne. Kui perekond kui viimane kindlus puruneb, tekib lapses totaalne usaldamatus inimeste ja maailma vastu. Selle tundega ei ole kerge hakkama saada.

Õnnetut suhet saab tuunida!

„Ma ei taha öelda, et ärge lahutage,” ütles Wallerstein 1976. aastal ajalehele New York Times, „aga ma arvan, et lapsed eelistavad elada pigem õnnetus kui lahutatud perekonnas.”

Individualistlikus ühiskonnas vaevalt seda kuulatakse. Aga ehk võiks mõnikord siiski rohkem mõelda laste tulevastest (võimalikest) kannatustest kui oma isiklikust õnnest, mille võib anda abielulahutus?

Inimestel, kes on harjunud lahutust normaalseks pidama, võib olla raske Wallersteini uuringutulemustega leppida. Nimelt püüab inimene luua sidusat ja vastuoludeta teadmist. Otsitakse informatsiooni, mis tõendaks teooriat, ja eiratakse teadmist, mis ei ole kooskõlas omaenda tõekspidamistega. Mõtlemine on väga konservatiivne, uut infot eiratakse täiega. Vana on hea ja turvaline.

Kindlasti leitakse näiteid, kus abielulahutus on osutunud heaks nii naisele-mehele kui ka nende lastele. See teadmine julgustab enda abielu lahutama. Vastab tõele, et paljud on uues abielus õnnelikumad kui esimeses – usutakse, et inimesed õpivad negatiivsetest kogemustest ja seetõttu on uue abielu õnnestumisšansid suuremad.

Paraku vastab tõele ka see, et uue abielu lahutamise tõenäosus on juba suurem kui esimesel abielul. Nii et uus abielu ei ole kindlus, mis hoiab eemal kõik probleemid. Ilmselt jääbki suur osa meist abielu õpipoisteks ega saa meistriteks.

Ent õnnetut pereelu saab ju tuunida! Tuunimine tähendab, et õpid elu nägema teise inimese (enda lapse) positsioonist – et temalgi on õigus õnnelikule elule.

Egotsentrismist vabanemine on nii intellektuaalne kui ka empaatiline ülesanne. Paljudele inimestele on aga oma nahk lähem kui oma laps. Selle taga näen vähest haritust.